JUMALA TEENija Barbora Žagarėst

JA TEMA ABI INIMESTELE

 

Barbora zagarieteSISUKORD

  1. Tunnistused Žagarė Barbora elu kohta.

  2.  Žagarė Barbora kultuse traditsioon.

  3.  Žagarė Barbora säilmete

  4. Žagarė Barbora imetegude registreerimisraamat.

  5. Õndsakskuulutamise-pühakukskuulutamise protsess.

  6. Peamised allikad.

  7. Teaduslikud tööd .

  8. Palved.

  9. Jumala arm, mida on kogetud Jumala teenija Žagarė Barbora eestkostel.

  10. Viited.

  11. Maakaardid.

 

Tunnistused Žagarė Barbora elu kohta

Ajalooliste uuringute põhjal on Žagarė Barbora sündinud XVI sajandi teisel poolel, paistis silma kristlike vooruste poolest ja suri Jumalat ning oma ligimesi armastades. Tema auks nimetatud mäel seisab Senoji Žagarė kirik.

Olemasolevate andmete põhjal mainis Žagarė Neitsit esmakordselt 1755. aastal Žemaitija piiskop   Antanas Tiškevičius oma teadaandes Pühale Toolile. Ta kirjutas: "Arvan, et on väärt mainida ühe Jumalale armsa neitsi säilmeid, mis on väga kuulsad paljude imede poolest. Elusate hulgas pole kedagi, kes teaks selle neitsi nime või päritolu, ainult et mõnedele inimestele on ta ennast unes ilmutanud Barbora nime all." 

Rahvasuus tuntud jutustuse kohaselt toimus mõned aastad pärast Barbora surma üks eriline sündmus, mis algatas Barbora kultuse kui inimeste vahendaja ja eestkostja Jumala ees. See sündmus on seotud rootslaste sissetungiga Leetu 1655. aastal: sissetungijad röövisid ja põletasid maha Senoji Žagarė kiriku ja selle krüptis olevad surnute säilmed, kuid pärast tulekahju leiti tuhast Barbora põlemata keha, mis oli ainult tumedaks muutunud.  

Kahtlemata selle erakordse sündmuse tõesuses, jätkas Antanas Tiškevičius oma avalduses Pühale Toolile järgmiste sõnadega: „… lebades tuhas, olid metsiku tuleleegi poolt jäänud puutumatuks kõik tema kehaosad ja juuksed, nii võeti süütu neitsi terveksjäänud keha tuhast ja asetati uuesti austusega kirstu kui Jumala tõelise võimu ja tema (s.t neitsi) teenete tunnistus. Kuni tänaseni on säilmed terved, ainult tumedat värvi." Veel enne aastail 1735–1748  Barbora eestkostel toimunud kaheksa ime kirjeldamist jätkab Žemaitija piiskop samas dokumendis: "Paljud õnnetuid ja ravimatute haiguste käes vaevlevaid inimesed otsivad neitsi kirstu juures eestkostet ja on saanud abi. Minu jutustus tuleks lõpmata pikk, kui ma kõiki terveksravitud hädasid oma kirjas kasvõi möödaminnes puudutaksin…“

Žagarė Barbora kultuse traditsioon

Pärast Barbora säilmete ümbertõstmist 1711. aastal taastatud Senoji Žagarė kiriku krüpti, algas mitu sajandit kestev ja kuni meie päevadeni jätkuv Žagarė Neitsi vaga austamine, kindlas usus tema pühadusse.

1878. aastal, kui Leedu kannatas Tsaari-Venemaa rõhumise all, müüriti Senoji Žagarė kiriku krüptis olevad Barbora säilmed võimude käsul kinni. Kuid sellega ei õnnestunud nõrgendada usklike usku Jumala väesse Barbora eestkostel. Lausa vastupidi – kui kiriku remontimisel 19 aasta pärast leiti neitsi keha jällegi täiesti tervena üles, muutus Barbora palvelemine veelgi aktiivsemaks. 

Žagarė BarborA säilmete lugu

Barbora säilmeid hoiti klaaskirstus kiriku keldris, peaaltari all. Pärast Leedu okupeerimist  1940. aastal Nõukogude Venemaa poolt jätkati Žagarė Barbora fenomeni ründamist. Eriti oli seda tunda aastail 1957–1963. Nõukogude võim käskis kiriku 1963. aastal sulgeda ja oli teadmata, kuhu Barbora säilmed viidi. Nüüd meenutab neitsit ainult samas kiriku krüptis olev sümboolne kirst ja krüpti ukse kohal olev mälestustahvel. 

Süvenemaks Žagarė Barbora ellu, jätkatakse dokumentide otsinguid arhiivides, sooritatakse küsitlusi ja registreeritakse tunnistajate uusi tunnistusi. Hetkel ei ole Barbora matmispaiga leidmiseks tehtud väljakaevamised andnud veel mingeid tulemusi.

Žagarė BarborA IMETEGUDE REGISTREERIMISRAAMAT

Pärast seda, kui Barbora esimesest ametlikust mainimisest XVIII sajandil oli möödunud 100 aastat, andis piiskop Motiejus Valančius 7. jaanuaril 1860. aastal Senoji Žagarė kogudusepreestrile Silvestras Limaževičiusele ülesandeks registreerida Barbora eestkostel toimunud imeteod ja teised saadud jumalaarmu ilmingud.  Nii sai alguse nn Žagarė Barbora imetegude registreerimisraamat, kuhu kuni 14. detsembrini 1940 kanti 97 juhtumit, kuid mitte ühtegi neist juhtumeist ei oli kanooniliselt kontrollitud. Nõukogude ajal arvati mingil ajal, et Žagarė Barbora imetegude registreerimisraamat on kaduma läinud. Kui Leedu 1990. aastal taasiseseisvus, alustas  Žagarė püha Peeter-Pauli kiriku kogudusepreester Boleslovas Babrauskas SJ nimetatud raamatu otsinguid ja leidis selle 1994. a üles.

See hindamatu väärtusega imetegude registreerimisraamat oli hoiul preester Pranciškus Ščepavičiuse käes, kes tol Leedu kirikule raskel ajal täitis Senoji Žagarė kiriku kogudusepreestri ametikohuseid. Kahtlemata tõendab see raamat kõige paremini imetegija Barbora pühaduse tuntust (fama sanctitatis), mis vaatamata mitmetele poliitilistele muudatustele ja okupatsioonirežiimile pole kunagi katkenud. 

ÕNDSAKSKUULUTAMISE-PÜHAKUKSKUULUTAMISE PROTSESS

13. mail 2005. aastal teatas Püha Tool vastuseks Šiauliai piiskopi Eugenijus Bartulise 11. novembri 2004 taotlusele nr 0376/04 Žagarė Barbora õndsakskuulutamise-pühakukskuulutamise protsessi alustamise kohta, et vastavalt 7. veebruari 1983 Pühakukskuulutamise Kongregatsiooni normidele, mis on mõeldud pühakute kohta uurimistööd sooritavatele piiskoppidele, et ei ole mingeid takistusi selle protsessi alustamiseks.

Juhindudes ülalmainitud loast ja arvestades Šiauliai piiskopkonna avaldust, alustas piiskop Eugenijus Bartulis 24. septembril 2005. aastal pidulikult Žagarė Barbora õndsakskuulutamise-pühakskuulutamise protsessi.

Uuringu läbiviijateks on määratud kirikliku tribunali liikmed: postulaator – preester Marius Dyglys teol. mag., kohtunik – preester Egidijus Venckus teol. lic., õiguskaitsja – preester Saulius Paliūnas teol. lic., notar – preester Tomas Kedušis teol. lic..

Peamised allikad

  1. Relationes Status Dioecesium in Magno Ducatu Lituaniae [Žemaičių vyskupo Antano Tiškevičiaus reliacija popiežiui Benediktui XIV 1755 m.], vol I. Dioeceses Vilnensis et Samogitiae, red. Paulius Rabikauskas SJ, Roma: Academiae Lituana Catholica Scientiarum, 1971, p. 366–368.
  2. Ištrauka iš 1755 m. vyskupo Antano Tiškevičiaus reliacijos nr. 713 popiežiui Benediktui XIV. Apie Dievo Tarnaitės Barboros Žagarietės užtarimu įvykusius stebuklus, iš lotynų kalbos vertė Stanislovas Poniškaitis, in: Šiaulių vyskupijos archyvo DTBŽbb fondas, orig.: Relationes Status Dioecesium in Magno Ducatu Lituaniae, vol. 1. Dioeceses Vilnensis et Samogitiae, Roma: Academiae Lituana Catholica Scientiarum, 1971, p. 366–368.
  3. Barboros Žagarietės užtarimu įvykusių stebuklų registracijos knyga [lenkų ir lietuvių kalba, stebuklai pradėti registruoti vysk. Motiejaus Valančiaus įsakymu 1860-01-07, baigti registruoti 1940-12-14], in: Šiaulių vyskupijos archyvo DTBŽbb fondas.
  4. Barboros Žagarietės užtarimu įvykusių stebuklų registracijos knyga, iš lenkų kalbos vertė Irena Katilienė, in: Lietuvių katalikų mokslo akademijos metraštis, Vilnius, 2000, t. 16, p. 454–523.
  5. 1876 m. liepos mėn. 9 d. Kauno vicegubernatoriaus Ryžkovo raštas Žemaičių vyskupui Aleksandrui Beresnevičiui, In: LVIA. F. 1671. Ap. 4. B.500. L. 6, 6v., 7.
  6. Paulius Guga, Biografijos: Barbora Žagarietė [savilaida, 1964], in: Šiaulių vyskupijos archyvo DTBŽbb fondas.
  7. Congregazione delle Cause Dei Santi, prot. nr. 2644 – 1 / 04, Romae, die 13 Maii A.D. 2005.
  8. Barboros Žagarietės užtarimu gautos Dievo malonės: per 2006–2008 metų mokslines ekspedicijas užrašyti atvejai, užrašė Rasa Račiūnaitė-Paužuolienė, in: Šiaulių vyskupijos archyvo DTBŽbb fondas.
  9. Sofija Lažinskaitė, [asmenis liudijimas], in: Šiaulių vyskupijos archyvo DTBŽbb fondas.

Teaduslikud tööd

  1. Paulauskas A. Nepaskelbta lietuvių tautos šventoji: Religijos mokslų bakalauro darbas, vad. dr. kan. A. Kajackas, Kaunas: Kauno tarpdiecezinė kunigų seminarija, Teologijos fakultetas, 1993, 36 p.
  2. Matulytė E. Barboros Žagarietės šventumo opinija ir garbinimas Žiemgaloje: Religijos mokslų bakalauro darbas, vad. dr. A. Motuzas, Kretinga: Šv. Antano religijos studijų institutas, 1998, 37 p.
  3. Margevičiūtė V. Barboros Žagarietės – XVII šimtmečio liaudies šventosios kulto istorija Lietuvoje: Istorijos mokslų bakalauro darbas, vad. vysk. dr. J. Boruta SJ, Vilnius: Vilniaus valstybinis universitetas, Istorijos fakultetas, Naujosios istorijos katedra, 1999, 38 p.
  4. Karoblytė E. Barboros Žagarietės užtarimu patirtos Dievo malonės: Religijos mokslų bakalauro darbas, vad. dr. A. Motuzas, Kretinga: Šv. Antano religijos studijų institutas, 2001, 33 p.
  5. Stupelytė J. Dievo tarnaitės Barboros Žagarietės šventumo garsas Lietuvoje: tradicijos ir dabartis: Magistro darbas, vad. dr. A. Motuzas, Vilnius: Vilniaus pedagoginis universitetas, Istorijos fakultetas, Katalikų tikybos katedra, 2007, 72 p.
  1. Mitrikas K. Žagarės bažnyčių istorija: Bakalauro baigiamasis darbas, vad. asist. dr. P. Spurgevičius, dr. L. Klimka, Vilnius: Vilniaus pedagoginis universitetas, Istorijos fakultetas, Visuotinės istorijos katedra, 2007, 43 p.
  1. Dyglys M. Dievas Tarnaitės Barboros Žagarietės gerbimo istorija Žiemgaloje: Magistro darbas, vad. vysk. dr. J. Boruta SJ, Telšiai: Telšių Vyskupo Vincento Borisevičiaus kunigų seminarija, 2008. 65 p.

 

 PALVED

 JUMALA TEENIJA Žagarė BarborA ÕNDSAKS KUULUTAMISE PALVE 

 

IMPRIMATUR

† Eugenijus Bartulis

Episcopus Siauliensis

Šiauliai, 14.12.2015

Nr. D-023/15 

 

Armuline Jumal, palume kogu südamest, et noorelt surnud Jumala teenija Žagarė Barbora, kes sügavalt usklikuna kaitses hoolikalt vaeseid ja on nelisada aastat tuntud imetegude ning paljude armutegude poolest, kuulutataks Kiriku poolt õndsaks. Las tema eestkostel asetleidnud armuteod innustavad kõiki – ja eriti nüüdismaailma väljakutsetega kokkupuutuvaid noori kristlasi – kasvatama endas tugevat usku ja usaldust Jumalasse. Palume seda Jeesuse Kristuse, meie Lunastaja nimel. Aamen.

V. Jumala teenija Žagarė Barbora,

R. Palu meie eest!

MEIE ISA, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.

OLE TERVITATUD, MAARJA, täis armu, Issand on Sinuga. Õnnistatud oled Sa naiste seas ja õnnistatud on Sinu ihu vili Jeesus. Püha Maarja, Jumala Ema, palu meie, patuste eest, nüüd ja meie surma tunnil. Aamen.

AU OLGU Isale, Pojale ja Pühale Vaimule. Nõnda kui oli alguses, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti. Aamen.

 

TERVENEMISEPALVE JUMALA TEENIJA ŽAGARĖ BARBORA EESTKOSTEL

 

IMPRIMATUR

† Eugenijus Bartulis

Episcopus Siauliensis

Šiauliai, 14.12.2015

Nr. D-024/15 

 

Meid armastav Jeesus, Sa julgustad meid: „Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18,19–20).

Issand, ma hüüan Sinu poole Sinu teenija Žagarė Barbora eeskostel. Kui see vastab Sinu tahtele ja päästab [öelda haigete nimed] hinge ja ihu, siis palun Sind alandlikult taastada [öelda haigete nimed] tervise.

"Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand, ärgu ma jäägu iialgi häbisse!“ (Ps 31,2).

 

 

Jumala arm, mida on kogetud Jumala teenija Žagarė Barbora eestkostel

 

Märkused:

1. Imed on esitatud järgnevatele allikatele toetudes:

a) Ištrauka iš 1755 m. vyskupo Antano Tiškevičiaus reliacijos nr. 713 popiežiui Benediktui XIV. Apie Dievo Tarnaitės Barboros Žagarietės užtarimu įvykusius stebuklus (Väljavõte piiskop Antanas Tiškevičiuse 1755. a teadaandest nr 713 paavst Benedictus XIV‑le Jumala teenija Žagarė Barbora eestkostel toimunud imedest), ladina keelest leedu keelde tõlkinud Stanislovas Poniškaitis, in: Šiauliai piiskopkonna arhiivi DTBŽbb fond; originaal: Relationes Status Dioecesium in Magno Ducatu Lituaniae, t. 1. Dioeceses Vilnensis et Samogitiae, Roma: Academia Lituana Catholica Scientiarum, 1971, lk 366–368.

b) Barboros Žagarietės užtarimu įvykusių stebuklų registracijos knyga (Žagarė Barbora eestkostel toimunud imede registreerimisraamat), poola keelest leedu keelde tõlkinud Irena Katilienė; hilisemate juhtumite osa leedu keeles, in: Lietuvių katalikų mokslo akademijos metraštis, Vilnius, 2000, t. 16, lk 454–523.

c) Barboros Žagarietės užtarimu gautos Dievo malonės: atvejai po 1940-ųjų, užrašyti per 2006–2008 metų mokslines ekspedicijas (Žagarė Barbora eestkostel saadud Jumala arm: pärast 1940. aastat toimunud juhtumid, üles kirjutatud aastail 2006–2008 toimunud teadusliku ekspeditsiooni käigus), in: Šiauliai piiskopkonna arhiivi DTBŽbb fond.

d) Paulius Guga, Biografijos: Barbora Žagarietė [käsikirjaline väljaanne, 1964], in: Šiauliai piiskopkonna arhiivi DTBŽbb fond.

e) Sofija Lažinskaitė, [isiklik tunnistus], in: Šiauliai piiskopkonna arhiivi DTBŽbb fond.

2. Kasutades ülalmainitud allikaid (juhtumid on lühendatud, ümber jutustatud ja redigeeritud), on Žagarė Barbora eestkostel saadud Jumala arm jagatud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) koostatud rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni koodide kohaselt (RHK) – soovides näidata, kui palju erinevat ja mitmesugust abi on inimesed saanud. See koodide süsteem hõlmab haigusi, mitmesuguseid sümptomeid, patoloogilisi seisundeid, kaebusi, sotsiaalseid seiku, haavade ja haiguste väliseid põhjusi (RHK-10-AM võeti kasutusele 1992. aastal). Teised antud süsteemi mittekuuluvad juhtumid on siin loetletud pealkirja "elujuhtumid“ all.

3. Edasi on esitatud 116 (sada kuusteist) tüpoloogiliselt peamist juhtumit, tuues esile nende kõige tähtsamad tunnused. Sulgudesse on märgitud sissekande numbrid, mis vastavad allikas olevatele sissekannete numbritele. Kursiivis on tunnistatud haiguste tunnused ja imede registreerimise kuupäevad.

 

 

I osa

 Jumala armu juhtumid

piiskop ANTANAS TIŠKEVIČIUS teadaannete kohaselt

 antanas tiskevicius

 

ŽEMAITIJA PIISKOP ANTANAS TIŠKEVIČIUS

(A. Ivinskiose maalitud portree reproduktsioon Varniai linnas,

ŽVM Digitaalkujutiste arhiiv)

Emanuel Vladislovi poeg, Lohojska ja Berditševi krahv Antanas Tiškevičius (Antoni Dominik Tyszkiewicz) sündis 1700. aastal Lohojskas. Astus vaimulikku seisusse, olles juba nooruses otsustanud preestriks saada. Antanas Tiškevičius oli Vilniuse toomhärra. Kolis Žemaitija vaimuliku seminari Kražiaist Žemaitija piiskopkonna keskuse Varniaisse. 1752. aastal kutsus Varniais kokku Žemaitija piiskopkonna sinodi.

Piiskop Antanas Tiškevičius sammus ühe oma eelkäija, piiskop Jurgis Tiškevičiuse (Jerzy Tyszkiewicz) jälgedes ja toetas täielikult tema asutatud Žemaičių Kalvarijat. 1750. aastal ehitas siia uue puukiriku, mille peaaltari alla mattis 1762. aastal ümber piiskop Jurgis Tiškevičiuse Königsbergist toodud säilmed (hiljem viidi säilmed Varniaisse). 1744. aastal pälvis piiskop Antanas Tiškevičius Valge Kotka ordeni ja hiljem määrati ta Peakirikukohtu iikmeks. Piiskop suri 1762. aastal Alsėdžiais, piiskopkonna mõisas. Maetud Varniaisse.

Antanas Tiškevičius õppis Vilniuse Akadeemias ja tal oli filosoofiadoktori kraad, õppis kaks aastat ka teoloogiat. Preestriks pühitseti 1715. aastal. 20. juulil 1739 nimetati Mennithi titulaarpiiskopiks ja Kiievi piiskopi abiliseks, 16. septembril 1740. aastal määrati Žemaitija piiskopiks. Piiskopkonda saabudes külastas kogudusi; hoolitses vaimulike haridustaseme parandamise eest, korraldas neile 3-kuised kursused Varniais; määras piaristide kongregatsiooni (Ordo Clericorum Regularium pauperum Matris Dei Scholarum Piarum, Sch. P. or S. P.) vennad hoolitsema vaimulike seminari kleerikute eest, hoolitses kleerikute arvu suurenemise eest; Varniai vaimuliku seminari kolis uude puumajja; seadis kleerikutele ja preestritele sisse kohustuslikud 7-päevased rekollektsioonid. Tõi Varniaisse püha Rochuse vennaskonna (Fratres Misericordiae sub titulo S. Rochi), andis loa asutada maarjaõdede kloostri, jagas piiskopkonna 10 dekanaadiks; määras kindlaks koguduste palverännakute korra Šiluvasse ja Žemaičių Kalvarijasse suurematel kirikupühadel. 4.–6. juunil 1752 kutsus Varniais kokku piiskopkonna sinodi ja lasi selle otsused Vilniuses trükkida. Ehitas Žemaičių Kalvarijasse kiriku ja asutas Mosėdise kiriku alluvuses oleva vikaaria. Tõi Preisimaalt piiskop Jurgis Tiškevičiuse säilmed ja mattis need Žemaičių Kalvarija kiriku alla. Andis välja: „Krolewska droga do nieba albo žycie S. Kazimierza krolewica polskiego y W. Ks. L.“ (1752. a); „Synodus dioecesana Mednicensis seu Samogitiae“ (1752. a) ja talle pühendatud poola keelest tõlgitud „Pedelis miros saldžiausi medi kryžiaus Jezusa Pona“ (1750. a).

Suri 31. jaanuaril 1762. aastal Alsėdžiais ja on maetud Varniai katedraali piiskoppide krüpti.

(Biograafia on esitatud:

http://www.straipsniai.lt/zmones/informacija/Izymus_zmones/puslapis/5389 )

 

 Piiskop Antanas Tiškevičius pühitses 11. augustil 1745. aastal sisse Senoji Žagarė kiriku. Sel puhul külastas ta Barbora riknematuid säilmeid ja vaatas need üle. 1755. aastal kirjutas paavst Benedictus XIV‑le Žemaitija piiskopkonna kohta esitatud teadaandes üles kõik selle, mida oli kuulnud Žagarė Barbora kohta. Antanas Tiškevičius esitas Pühale Toolile Vatikanis kirjelduse kaheksast imest, mis olid toimunud Jumala teenija Žagarė Barbora eestkostel. Selle dokumendi vastu tundis huvi, redigeeris seda ja 1971. aastal avaldas Roomas elanud ja Gregoriuse ülikoolis töötanud leedu jesuiit prof Paulius Rabikauskas SJ.

 

 

ŽEMAITIJA PIISKOPI ANTANAS TIŠKEVIČIUSE TEADAANDEST PAAVST BENEDICTUS XIV-le

 

Arvan, et on väärt mainida ühe Jumalale armsa neitsi säilmeid, mis on väga kuulsad paljude imede poolest. Elusate hulgas pole kedagi, kes teaks selle neitsi nime või päritolu, ainult et mõnedele inimestele on ta ennast unes ilmutanud Barbora nime all. […]

Lebades tuhas, olid metsiku tuleleegi poolt jäänud puutumatuks kõik tema kehaosad ja juuksed, nii võeti süütu neitsi terveksjäänud keha tuhast ja asetati uuesti austusega kirstu kui Jumala tõelise võimu ja tema (s.t neitsi) teenete tunnistus. Kuni tänaseni on säilmed terved, ainult tumedat värvi […]

Palju õnnetuid ja ravimatute haiguste käes vaevlevaid inimesi otsivad neitsi kirstu juures eestkostet ja on saanud abi. Minu jutustus tuleks lõpmata pikk, kui ma kõiki terveksravitud hädasid oma kirjas kasvõi möödaminnes puudutaksin.

(Piiskop Antanas Tiškevičius).

 

 F00-99. PSÜÜHIKA- JA KÄITUMISHÄIRED

 1. 2. juunil 1747. aastal külastas Skuodase maakonna Ylakiai küla elanik, keda olid kaua piinanud langetõbi (epilepsia), nõrgamõistuslikkus (dementsia) ja keha tursed, vastavalt antud tõotusele nimetatud neitsi hauda. Niipea kui ta oli oma lubaduse täitnud, tundis ta end epilepsiahoogudest (casibus epidemiae) ja kehatursete raskusest vabanevat. (Kanne nr 5).

2. 29. juunil 1737. aastal jutustas Tryškiai koguduse liige Elžbieta Strebulavič isiklikult oma kuueaastasest tütrest Agotast, kes oli pooleks aastaks kaotanud kõnevõime. Ema otsustas tütre Žagarėsse viia. Kohe pärast otsuse langetamist hakkas haige kõnelema (kuigi raskustega). See oli kõigile väga ootamatu. Pärast seda külastasid nad mõlemad neitsi säilmeid ja juba kirikus, preestri silme all, hakkas tüdruk uuesti küllaltki selgelt ja arusaadavalt kõnelema ja jätkas ka hiljem rääkimist. (Kanne nr 2).

 

 G00-G99. NÄRVISÜSTEEMIHAIGUSED

 1. 2. juuni 1748. a. Noort aadlikku Jonas Vitoromanovičiust oli tabanud parema kehapoole, s.t pea ja käe halvatus ning teda raviti traditsioonilisel viisil. Haiguse püsides otsustati paluda abi jumalikelt (divorum) jõududelt. Neli nädalat külastas ta vahetpidamata kohti, kuhu tema mures süda teda viis, aga mitte midagi ei muutunud. Kord nägi ta unes Žagarė kirikut, kus ta polnud oma eluajal kunagi käinud. Nägi, kuidas neli vaimulikku tõstavad kõrgele üles kirstu neitsi surnukehaga ja selle jälle alla lasevad. Olles täiesti kindel, et see on imettegev neitsi, suudles noormees unes neitsi paremat kätt. Ikka veel sügavas unes viibides, arvas ta unes, et on täielikult oma tervise tagasi saanud ning ärgates tundis, et nii on juhtunud tõepoolest. Oma tervenemise eest oli ta tänulik imettegevale neitsile (divae) ja otsustas kolm aastat järjest kord aastas teda külastada. Nii sõitis ta üks kord Žagarėsse. Hakates kahtlema, kas ta sai oma tervise tõepoolest tagasi selle neitsi eestkostel, ei täitnud ta rohkem oma lubadust. Mõeldes ükskord järjekordselt oma kahtlusele, tundis ta äkki teravat halvatusevalu tagasi tulevat ning halvatus oli seekord veelgi tungevam kui esimesel korral. Nuttes lubas ta oma lubaduse lõpuni täita ja sai ühe päeva pärast terveks. (Kanne nr 8).

  

H00-H59. SILMA- JA SILMAMANUSTE hAIGUSED

1. 29. juuni 1747. a. Akmenė kihelkonna elanik Barbora Rimšova kannatas terve aasta jooksul suurt valu silmades. Sellest väsinuna hakkas külastama mitmesuguseid pühapaiku, aga asjata. Jumala plaan oli teistsugune. Üks kord nägi ta unes Žagarė neitsit, kes julgustas teda Žagarėsse tulema ja missa tellima ning lubas, et silmavalu kaob täielikult. Vaevalt oli ta jõudnud unes lubaduse anda, et sel viisil toimib, ärkas tunnistaja Barbora üles täiesti tervena. (Kanne nr 6).

 

 Q00-Q99. KAASASÜNDINUD VÄÄRARENDID, DEFORMATSIOONID JA KROMOSOOMIANOMAALIAD

 1. 25. veebruar 1748. a. Barbora Rimkevičiova Rietavase kihelkonnast, otsides abi oma pojale Ignacasele, kes ei saanud kokkutõmbunud kõõluste (nervis contractis) tõttu käia, külastas terve aasta taevaste imede poolest kuulsaid paiku. Teada saanud, et palverändurite hulgas on väga populaarne imede poolest kuulus Žagarė neitsi, viis oma lapse sinna ja varsti pärast seda märkas, et poja jalad muutuvad tugevamateks ja sammud kindlamateks. (Kanne nr 7).

2. 2. juuli 1746. a. Gardinase (Grodno) maakonnast pärit Kristina Vasilkova põdes kolm aastat järjest kehaturset. Kogu tema keha oli paistes. Pärast seda, kui füüsiline nõrkus oli veidi järele andnud, kuid turse polnud mitte natukenegi väheneud, soovitas preester tal ette võtta teekonna pühadesse paikadesse. Oma lubaduse täitmise ajal kuulis ta Žagarės olevat imesid tegeva neitsi säilmed. Ta asus kohe teele ja läbis üle 60 saksa miili. Kui ta oli juba oma eesmärgi lähedale jõudnud ning paistama hakkasid kaks kirikut, küsis ta oma kaasreisijalt, kumb kirikutest on kuulus Jumalale kallite säilmete poolest. Kui viimane näitas väiksemat ja kaugemal olevat, hakkas ta innukalt imelise neitsi abi järgi hüüdma. Kohe tundis ta oma jõudu taastuvat ja hakkas kiiremal sammul liikuma. Juba kirikusse sisenedes ja kirstu poole sammudes tundis, kuidas paistetus alaneb. Tundis, kuidas tervis naaseb. (Kanne nr 4).

 

 Z00-Z99. TERVISESEISUNDIT MÕJUSTAVAD TEGURID

1. 8. mai 1735. a. Raamatumüüja Mykolas Mačiulskis kinnitas Jumala nimel vandudes, et oli pool aastat väga haige ja ei saanud voodist tõusta. Kui ravi enam mingit lootust ei andnud, tuli talle äkitselt meelde Žagarė neitsi Barbora ja ta lubas tema hauda külastada ja tellida missa tervise palumiseks. Kolme päeva pärast tõusis ta voodist tervena üles. (Kanne nr 1).

2. 14. märts 1746. a. Žemaičių Kalvarija elaniku Kazimieras Narkevičiuse naine Rožė oli väga ohtliku haiguse tõttu surmasuus. Kuna ükski maine vägi teda terveks ei teinud, palus mees neitsi Barbora abi. Samal päeval tundis tema naine end paremini ja sai terveks. Varsti pärast seda külastas ta oma päästja säilmeid. (Kanne nr 3).

 

 

II OSA

 

JUMALA ARMU TUNNISTUSED PIISKOP

Motiejus Valančius ALUSTATUD

REGISTREERIMISRAAMATU KOHASELT

(AASTATE 1860–1940 JUHTUMID)

 Motiejus Valancius

 

MOTIEJUS VALANČIUS (1801–1875) – ŽEMAITIJA PIISKOP, VALGUSTAJA, KIRJANIK, KARSKUSLIIDU ORGANISAATOR

 

Motiejus oli Mykolas ja Ona Valančiuse pere neljas laps. Ta sündis 28. veebruaril 1801. aastal Nasrėnai külas Salantai kihelkonnas Telšiai maakonnas. XIX sajandi alguses kolis Valančiuste perekond Nasrėnai külast Klausgalvų-Medsėdžiai külla. Motiejus õppis Žemaičių Kalvarija dominikaanide gümnaasiumis (1816–1821), hiljem (1822–1824) – Varniais ja aastail 1824–1828 Vilniuse vaimulikus seminaris.

1. septembril 1828. aastal pühitseti ta Vilniuse katedraalis preestriks. Töötas kaplanina Mozyriuse (tänapäeval Valgevenes, Gomeli rajoonis), Kražiai (1834–1840) koolides. Töötas õppejõuna Vilniuse (1840–1842) ja Peterburi (1842–1844) vaimulikus akadeemias. Aastail 1845–1850 oli Varniai vaimuliku seminari rektor. Aastail 1850–1875 juhtis Žemaitija piiskopkonda.

Piiskop suri 17. mail 1875 ja on maetud Kaunase toomkirikusse.

Oma 25 piiskopiks olemise aasta jooksul pühitses ta preestriks 550 kleerikut, andis üle 7000 lapsele kinnitamise sakramendi, ehitas 50 kirikut. Žemaitija piiskopina hoolitses leedukeelsete kogudusekoolide, raamatukogude ja raamatupoodide asutamise eest. Korraldas karskuskampaania, tänu millele Leedus kasutati kahe aasta jooksul 8 korda vähem viina.

Leedukeelsete trükiste keelustamise ajajärgul (1864–1904) korraldas raamatute salaja Leetu toomise tegevust (leedu k knygnešiai) ja juhtis neid.

M. Valančius kirjutas umbes 50 raamatut, mille hulgast on tähtsaimad järgmised: „Žemaičių vyskupystė” (kaks osa), „Kantyczkos”, „Palangos Juzė”, „Antano Tretininko pasakojimai”, „Vaikų knygelė”, „Paaugusių žmonių knygelė” jt.

M. Valančius oli leedu kirjandusklassik, tuntud didaktilise proosa autor.

 (Biograafia on esitatud: http://samogitia.mch.mii.lt/mpkelias/ASMENYS/valancius.lt.htm)

 

 

ŽAGARĖ BARBORA EESTKOSTEL TOIMUNUD IMEDE REGISTREERIMISRAAMAT[1]

Juba ammustest aegadest on Barbora säilmed Senoji Žagarės kuulsad imede poolest, aga üleskirjutamata tekib neis kiiresti muutusi ja nad muutuvad varsti ebausutavateks. Et seda ennetada, ja et imede mälestus tulevaste aegade tarvis säilitada, kui Jumal võib-olla hoolitseb nende säilmete avaliku austamise eest, teeme sulle ülesandeks, meie Kristuses armastatud kogudusepreester, kirjutada poola keeles sellesse raamatusse üles kõik imepärased juhtumid, mis on nimetatud Barbora haua juures juhtunud või tulevikus juhtuvad. Üles kirjutama peab usaldusväärsete, vooruslike ja jumalakartlike tunnistajate jutustusi, kes on imesid sel viisil kogenud, et võiksid juhul, kui vaimulik juhtkond peaks seda vajalikuks, ilma väiksemagi kahtluseta toimunut vande all kinnitada.

(Motiejus Valančius, Žemaitija piiskop, Varniai, 1860)

A00-B99. TEATAVAD NAKKUS- JA PARASIITHAIGUSED

1. 26. juuni 1860. Barbora Kanvovska Endriejavase asulast Raseiniai maakonnast kannatas 28 aastat kollapalaviku käes. Pärast õnnistatud Barborale tõotuse andmist vabanes tema keha otsekohe kollapalavikust. (Kanne nr 17).

2. 29. august 1862. Marijona Maciejauskienėle Kalvarija linnast Telšiai maakonnast kerkis kehale, südame alla valus mädapaise. Kuna spetsiifilist ravi mädapaisete vastu ei tuntud, täitis ta iga kuuldud nõuannet, et oma valusid veidigi vähendada, aga mingit abi ta ei saanud. Niiviisi kannatas ta tervelt viis aastat. Andes tõotuse õnnistatud Barborale, lõhkes mädapaise tema oma silme all. (Kanne nr 30.)

3. 16. mai 1964. Antanina Šimaitienėl Klaišiai külast, mis kuulus Telšiai maakonna Židikai kihelkonda, olid kolm aastat jalgadel mädapaised ja ta sai käia ainult karkude abil. Pärast Senoji Žagarės kiriku alla maetud ja kaugetes maades imede poolest kuulsale Barborale tõotuse andmist tundis ta kohe kergendust. Ühe aasta jooksul sai ta täielikult terveks. (Kanne nr 32).

4. 10. juuni 1871. Agnietė Jaraminienė Sarakai külast Gadunavase kihelkonnast Telšiai maakonnast jutustas kaks juhtumit. Marcijona Petkevičiūtėl oli reiele tekkinud mädapaise, mis ei läinud mitte kuidagi üle. Kuigi arstid teda ravisid, oli ta kolm kuud ilma mingite paranemise märkideta peaaegu suremas. Pärast õnnistatud Barborale annetamist kadus nõrkus, mädapaise ilma lõhkemata lihtsalt kadus ja naine sai terveks. Teine juhtum: Domicėlė Viršilienė oli halvatud ja täiesti jõuetu ning ei saanud voodist üles kaks kuud, kogu keha oli paistes. Pärast õnnistatud Barborale tõotuse andmist tundis end otsekohe paremini, paistetus alanes, ta hakkas oma liikmeid uuesti valitsema ja sai täiesti terveks. (Kanne nr 66).

5. 6. juuni 1870. Ona Žakaitėl Viekšniai alevist Šiauliai maakonnast hakkas rind väga valutama. Talle üteldi, et tal hakkab sinna hirmust roos tekkima. Kaheksa kuud vaevles ta väljakannatamatute valude käes ja oli väga nõrk. Pärast õnnistatud Barborale tõotuse andmist läks valu rinnast üle jalga, jalgadele tekkisid mädapaised, hiljem lahtised haavad, millest voolas välja mäda, valu andis järele ja haavad paranesid ära. Ta sai täiesti terveks. (Kanne nr 56).

6. 29. juuni 1939. Ona Navagreckienėl Venciškiai külast Akmenė kihelkonnast, kes toitis rinnaga hiljuti sündinud last, tekkis 1933. aasta juuni lõpus või juuli alguses mädapaise ja hiljem tekkisid mõlemale rinnale suured haavandid. Ta käis kahe arsti juures – Akmenė ja Mažeikiai maakonna haiglates. Talle öeldi, et teda võib aidata ainult operatsioon. 1934. a 29. juunil külastas ta Žagarės olevat Barbora hauda. Siin tundis ta kergendust. Täielik tervenemine toimus mõne päeva möödudes. Kuid 1936. aasta augustis tuli haigus tagasi. Naise abikaasa Jonas Navagreckis otsustas, et haigus kordus selle pärast, et toimunud imest ei olnud kirikule teatatud. Žagarė kirikus põlvitades palus ta Barborat tema naine terveks ravida, lubades kolm õhtut järjest öelda "Ave Maria" palve. Naine sai 1938. aasta detsembri lõpus terveks. (Kanne nr 96).

C00-D48. KASVAJAD

1. 27. mai 1870. Tomas Lakštasel Kalvarija linnast, Telšiai maaikonnast, Kaunase kubermangust valutasid lapsepõlvest alates vahel kurgumandlid ja vahel oli ta peaaegu lämbumas. Need hood kestsid kaks või kolm nädalat, igal aastal kaks või kolm korda tervelt kümme aastat järjest. Arstide poole ta ei pöördunud, valu vastu kasutas koduseid vahendeid, kuid valust lahti ei saanud. Üks kerjus andis talle nõu pöörduda õnnistatud Barbora poole. Tomas sõitis Žagarėsse ja hõõrus Barbora juuksesalguga neid paiseid või näärmeid oma kaelal ja lõua all. Sellest päevast alates ei kordunud ei paistetus ega kohutav lämbumine enm kunagi. (Kanne nr 51).

2. 29. mai 1872. Šiauliai maakonna aadlik Konstantinas Stulginskis, Jokūbase poeg Babališkiai vallast Kurtuvėnai kihelkonnast kuulis alates väikelapseeast oma vanematelt Jokūbas ja Kotryna Matusevič-Stulginskistelt nende eneste ja teiste isikute kogetud Senoji Žagarės oleva Barbora imetegudest. Imesid oli ta kogenud ka ise: „1) Aastail 1865–1869 põdesin rasket haigust, mida arstid nii vähiks kui ka teistsuguste kohutavate nimedega kutsusid. Kõigekõrgema soovil, Barbora eestkostel leidsin ilma arstide nõuandeta ise tõhusad ravimid, mis aitasid mind terveks saada; 2) 1863. aasta juulikuus ja 3) eelmise 1871. aasta 14. juunil, kui minu soovil peeti missat Senoji Žagarė kirikus, minu au ja huvide jaoks kõige kriitilisemal hetkel mulle halba soovivate inimeste tõttu, jõudis minuni selsamal päeval valitsuse kõige soodsam otsus, ning ilma kõige pisema inimeste abita, ilma minupoolsete pingutusteta, ainult kõigekõrgema kohtumõistja nõul, Barbora eestkostel ja abil. Samuti ka mitmesugustes teistes minu majapidamise asjades, täielikult usaldades ja avatud südamega, hüüan Jumala abi sellesama Barbora eestkostel ja olen tundnud imelist ja tõhusat päästmist, nõuannet, toetust ja abi“. (Kanne nr 68).

3. 23. juuni 1876. Petras Šemetale Lėlaičiai talust Žemalė kihelkonnast Telšiai maakonnast, tekkis kolme kuu jooksul näole kasvaja. Arstide sõnul oli see vähk ja nad hirmutasid meest sellega, et see pole ravitav. Nähes, et inimeste jõud ja teadus ei aita tal tervist tagasi saada, pöördus Petras Jumala poole, paludes Barbora kaudu pattude andeksandmist ja armu. Sellest hetkest alates hakkas tal parem. Kolme nädala jooksul sai ta täielikult terveks. (Kanne nr 83).

D50-D89. VERE- JA VERELOOMEELUNDITE HAIGUSED NING TEATAVAD IMMUUNMEHHANISMIDEGA SEOTUD HAIGUSSEISUNDID

1. 12. juuli 1874. Marcijona Stripinaitytė Petrikai külast, mis kuulub Ylakiai kihelkonda Telšiai maakonnas, kannatas üheksa aastat nina- ja huuleverejooksude käes, tema keha oli kaetud valusate haavanditega. Kuna ta oli vaene, siis ravis ta end ainult koduste vahenditega. Haigus kurnas ta jõudu kuni teadvuse kaotusteni. Kord unes soovitas üks vanamees teda pöörduda abi saamiseks õnnistatud Barbora poole Žagarės, et viimane tema eest Jumala ees kostaks. Nõuannet kuulda võttes tundis naine end kohe paremini. Vähehaaval tuli talle jõud tagasi, verejookse enam ei olnud ja haavandid paranesid. Alles jäid ainult sisemised valud, mis ei olnud enam nii tugevad kui enne. Ta läks Žagarėsse Kõigevägevamat austama ja õnnistatud Barbora kirstu juures tänama imelise tervenemise eest. (Kanne nr 81).

F00-F99. PSÜÜHIKA- JA KÄITUMISHÄIRED

1. 6. juuni 1870. Ona Bazarienėl Stagintrakise talust Lioliai kihelkonnast Raseiniai maakonnast läks mõistus rahutusest ja ehmatusest nii segi, et ta seoti kinni, kuna ta kõik, milleni ta ulatus, tükkideks kiskus, oma riideid käristas ja juukseid peast katkus; tõukas lapsi pikali maha. Niiviisi jätkus kümme kuud. Kodused ei teadnud enam, mida teha ja otsustasid Žagarė Barborale tõotuse anda. Pärast seda sai naine oma mõistuse tagasi ja tervenes täielikult. (Kanne nr 57).

G00-G99. NÄRVISÜSTEEMIHAIGUSED

1. 26. juuni 1856. Barbora Paltakaitėl Vaiguva kihelkonnast Šiauliai maakonnast oli jala liigese liikumisulatuse piiratus (kontraktuur). Pärast õnnistatud Barborale tõotuse andmist tundis otsekohe kergendust ja sai tulla Žagarėsse oma lubadust täitma. (Kanne nr 3).

2. 25. mai 1859. Cecilija Nugarienė Kalvarija alevist oli kaheksa aastat halvatud. Pärast õnnistatud Barborale tõotuse andmist hakkas tal parem ja tai sai täielikult terveks. (Kanne nr 6).

3. 25. juuli 1859. Petronėlė Alseikaitėl Kalvarija alevist Telšiai maakonnast oli jala liigese liikumisulatuse piiratus ja ta oli tihti haige. Pärast tõotuse andmist imede poolest kuulsale Barborale sai ta ilma karkudeta käia, nagu neid poleks enne kunagi vaja läinudki. (Kanne nr 8).

4. 20. august 1859. Agota Bartkienė Kalvarija alevist Telšiai maakonnast kannatades tugeva peavalu käes, oli juba hulluksminemise äärel. Pärast tõotuse andmist Žagarė Barborale sai lühikese ajaga terveks. (Kanne nr 12).

5. 26. juuni 1860. Monika Žemgulytė Endriejavase alevist ja kogudusest Raseiniai maakonnast oli haige jalgade liigeste liikumisulatuse piiratuse tõttu. Ta kannatas suurte valude käes ja ei saanud kolm aastat ilma karkudeta käia. Pärast tõotuse andmist õnnistatud Barborale sai kohe terveks. Žagarėsse saabudes pihtis ta seda ausalt. (Kanne nr 14).

6. 16. juuni 1861. Magdalena Žoberienė Šiauliai maakonnast Vaiguva alevist kannatas jala liigese liikumisulatuse piiratuse käes. Pool aastat ei aidanud teda meditsiin mitte kuidagi. Pärast Barborale tõotuse andmist hakkas tal otsekohe parem. (Kanne nr 21).

7. 28. juuli 1862. Petronėlė Alseikaitė Kalvarija kihelkonnast Telšiai maakonnast kannatas neli aastat väljakannatamatute peavalude käes ja tundis tugevat nõrkust. Arstid ütlesid, et meditsiin ei saa teda kuidagi aidata ja ta sureb. Pärast Senoji Žagarė kiriku alla maetud Barborale tõotuse andmist paranes tema tervis märgatavalt. Nelja nädala pärast suutis ta ette võtta juba viieteistkümne miili pikkuse teekonna oma lubaduse täitmiseks. (Kanne nr 26).

8. 28. juuli 1862. Domicėlė Alseikaitė Kalvarija alevist ja kogudusest Telšiai maakonnast põdes palju aastaid epilepsiat, ja oli ühest silmast peaaegu pime. Pärast tõotuse andmist tundis haigushoogude nõrgenemist ja hakkas nõrga silmaga paremini nägema. (Kanne nr 27).

9. 26. mai 1865. Uršulė Aleknaitė Seda kihelkonnast Telšiai maakonnast Dimgailiai külast kannatas parema jala ja käe liigese liikumisulatuse piiratus käes. Pärast Barborale tõotuse andmist hakkas tal otsekohe parem, jala sai ta välja sirutada nii, et suutis ise tulla Žagarėsse palvetama. Käe liigese liikumisulatuse piiratus säilis. (Kanne nr 35).

10. 7. mai 1869. Ona Vyšniauskienėl (65-aastane) Kretingast, Antanase ja Marijona tütrel, kes oli sündinud Kaunase kubermangu Telšiai maakonna Kartena kihelkonnas algasid ootamatult väljakannatamatud valud pea- ja näopiirkonnas. Ta külastas mitmeid imede poolest kuulsaid paiku, kuid miski ei aidanud. Ta nägu moondus valust ja püsis sellisena viis nädalalt. Ühel ööl nägi ta unes naist, kes sõnas: "Kui sa tahad terveks saada, siis anna pühalik tõotus Zagarė Barborale". "Kuidas ma seda teen, kui olen nõnda haige ja nii kaugel?" vastas Ona. Tundmatu unes aga kordas kangekaelselt: "Sa võid terveks saada, kuni sul veel vaba aega on." Seda und nägi ta otsemaid pärast aastavahetust. Üles ärganud Ona tundis end täielikult tervena: tal ei valutanud enam pea, nägu taastus ja ta suutis käia nagu vanasti. See muutus üllatas kõiki selle imepärase juhtumi tunnistajaid. (Kanne nr 44).

11. 7. september 1869. Riiast pärit lese Juozapota Landsbergienė poeg Justinas põdes kaheksa aastat langetõbe ehk tantstõbe. Ta tegi kõik, mis võimalik, et sellest hädast lahti saada, aga mingit paranemist ei saabunud. Öeldi, et see on ravimatu haigus. Keegi andis talle nõu paluda abi imede poolest kuulsalt õndsalt Barboralt. Poisi ema lubas viivitamatult tema hauda külastada ja palvetada. Pärast seda hakkas poeg Justinas kohe tervenema. Haigus enam ei kordunud. Sellest imest jutustas Naujoji Zagarė kiriklas Maarja-vennaskonna peol Juozapota Landsbergienė, kes oli saabunud Zagarėsse teistkordselt tänama Jumalat, kes ta poja Barbora eestkostel imepäraselt terveks oli ravinud. (Kanne nr 47).

12. 5. juuni 1870. Jonas Mileška Tryškiai kihelkonnast Birbiliškė külast Šiauliai maakonnast põdes aasta aega langetõbe. Arstide kinnitusel oli haigus ravimatu. Pärast Barborale tõotuse andmist muutus tal enesetunne paremaks ja ta sai täiesti terveks. (Kanne nr 52).

13. 6. juuni 1870. Barbora Vanagaitėl Kėdainiai alevist Raseiniai maakonnast olid kätel, jalgadel ja näol haavandid. Keha parem pool oli halvatud ja ta ei valitsenud seda. Sellist seisundit kannatas ta umbes kaks aastat ning tundis end kohutavalt nõrgana. Kasutas mitmeid, paljude arstide määratud ravimeid. Mainitud kehaosadel haavandid ei paranenud ja ta ei suutnud oma liikmeid valitseda. Kellegi nõuandel andis ta Barborale pühaliku tõotuse. Tal hakkas peagi parem, liikmed hakkasid taas liikuma ja teda vaevanud kohutav nõrkustunne kadus. (Kanne nr 53).

14. 6. juuni 1870. Elžbieta Valcienėl Naikiai külast Viekšniai kihelkonnast Šiauliai maakonnast hakkasid ehmatusest käed värisema. See olukord piinas teda kuus kuud. Koduste rohtude ja homöopaatiliste ravimite tarbimine ei andnud tulemusi. Ta annetas paljudele imettegevatele paikadele ja ei saanud kergendust. Pärast Barborale tõotuse andmist jäi värin otsekohe järele ja enam ei kordunud. (Kanne nr 55).

15. 30. mai 1873. Uršulė Šukiūtėl, tööliste Vincentase ja Marijona tütrel Šiauliai maakonnast Juodeikiai külast hakkas äkitselt valutama pea, süda jäi nõrgaks ja teda vaevas hingeldus iga minut. Ema palus Barbora kaudu Jumalat tütrele tervis tagastada. Ülesärganud tütar ütles emale: "Sõidame, ema!" Viimane küsinud: „Kuhu?" Tütar: „Žagarėsse". Kui ema küsis, miks nad sinna sõitma peaksid, vastas tütar: „Keegi ütles mulle, et saan pühapäevaks terveks.“ Sellest tõeliselt imelisest hetkest alates hakkas Uršulėl parem ja tai sai täiesti terveks. (Kanne nr 73).

16. 14. juuni 1873. Uršulė Gutinaitienė Pagramantise alevist Raseiniai maakonnast Kaunase kubermangust kannatas neli kuud jalgade liigeste liikumisulatuse piiratuse käes. Tohtrite rohud teda ei aidanud. Pärast tõotuse andmist imettegevale Žagarė Barborale hakkas tal kolmandal päeval parem ja ta sai mõne aja pärast täiesti terveks. (Kanne nr 75).

H00-H59. SILMA- JA SILMAMANUSTE hAIGUSED

1. 16. juuni 1857. Emilija Eigvilaitėl Salantai kihelkonnast Telšiai maakonnast Jogeliškė asulast valutasid mitu kuud järjest väga silmad ja ta nägi sellepärast väga halvasti. Pärast õnnistatud Barborale tõotuse andmist andis valu otsekohe järele, salakaval ja ohtlik silmahaigus taandus ja pimedaksjäämine lõppes. (Kanne nr 4).

2. 12. juuni 1859. Domicėlė Ulbaitė Alsėdžiai kihelkonnast Telšiai maakonnast kannatas juba palju aastaid, ilmselt sünnist saadik, silmahädade käes. Mitte mingi nõuanne, kuidas terveks saada, teda ei aidanud. Pärast Barborale tõotuse andmist tervenes ta kohe. (Kanne nr 7).

3. 27. juuli 1859. Petronėlė Čekauskienė Telšiai maakonnast Gegrėnai alevist kannatas seitse aastat mingisuguse raske silmahaiguse käes Ükski tohtrite nõu ei aidanud ja haigus kuulutas ette igavest pimedaksjäämist – ta ei näinud enam isegi teerada jalge ees. Pärast tõotuse andmist imede poolest kuulsale Barborale hakkas nägemine nii jõudsasti paranema, et naine suutis ilma saatjate abita täiesti üksi Zagarėsse tulla oma tõotust täitma. (Kanne nr 9).

4. 12. mai 1860. Mõisnik Feliksas Novickil Šliupčiai külast Kuršėnai kihelkonnast Šiauliai maakonnast oli ravimatu kae silmil. Unes nägi ta mingisugust vanameest, kes andis talle nõu külastada imede poolest kuulsat õndsat Barborat Senoji Žagarė kiriku krüptis. Vanamehe sõnul pidi ta niiviisi oma nägemise tagasi saama. Mõisnik tegi nagu soovitatud ja sai viivitamatult terveks. Saabus Zagarėsse oma tõotust täitma. (Kanne nr 13).

5. 27. mai 1861. Ona Majevska ja Agnietė Každailaitė Alsėdžiai alevist Telšiai maakonnast kaebasid mõlemad silmahädasid. Pärast Barborale tõotuse andmist jäi silmavalu kohe järele. (Kanne nr 20).

6. 29. august 1862. Marcijona Jankauskienėl Lieplaukė alevist Telšiai maakonnast valutasid terve aasta silmad ja tal oli väljakannatamatu peavalu. Rohud ei aidanud. Pärast tõotuse andmist imede poolest kuulsale õndsale Barborale, kes on maetud Senoji Žagarė kiriku krüpti, hakkas Marcijonal otsekohe parem. (Kanne nr 29).

7. 18. oktoober 1867. Antanas Soroka, mõisnik Raseiniai maakonnast ja samanimelisest kihelkonnast Pagedotise mõisast oli neli aastat peaaegu pime. Pärast tõotuse andmist hakkas tal otsekohe parem ja nelja kuu möödudes saabus ta peaaegu tervete silmadega Žagarėsse oma tõotust täitma – Barbora säilmeid austama ja Jumalat tänama, kes teeb imesid oma pühakute läbi. (Kanne nr 38).

8. 29. mai 1868. Elžbieta Kondrotaitė Veiviržėnai kihelkonnast Telšiai maakonnast kannatas peaaegu terve aasta suurt silmavalu ja jalgade liigesereumat. Ta tarbis pikka aega arstide määratud ravimeid. Abi neist ei olnud. Pärast tõotuse andmist Barborale hakkas tasapisi tervenema. Kolme kuu jooksul said silmad peaaegu täiesti terveks ning valu läks sedavõrd üle, et ta sai oma tõotuse täita. (Kanne nr 41).

9. 21. september 1868. Magdalena Rūkštelienė, lesk Girkalnise alevist ja kogudusest Raseiniai maakonnast oli kaks aastat pime. Kodused ravimid ei aidanud. Teise aasta lõpus andis ta tõotuse õndsale Barborale. Silmnägemine läks otsekohe paremaks. (Kanne nr 42).

10. 21. september 1868. Petronėlė Giedraitytė Girkalnise alevist ja kogudusest Raseiniai maakonnast kannatas üle kahe aasta silmavalude käes. Lisaks sellele tekkisid tal kaelale kasvaja ja mädapaised. Kahekordne ihuhäda piinas teda väljakannatamatute valudega nii öösel kui päeval. Ei aidanud ei kodused ega arstide väljakirjutatud rohud. Keegi andis nõu anda tõotus õnnistatud Barborale. Pärast seda tundis ta otsekohe kergendust silmades ja mädapaise läks lõhki. Tütarlaps sai peaaegu täiesti terveks. (Kanne nr 43).

11. 18. juuli 1869. Kunigunda Baranauskienėl Varniai alevist Telšiai maakonnast said tulekahjus silmad kannatada. Polnud mingit lootust, et arstid ta silmad terveks teeksid. Kui inimesed Kunigunda silmi nägid, rääkisid nad nii: „Ainult ime võib ta terveks teha“. Ja nii oligi. Kolm kuud tarbitud ravimid ei aidanud. Kui kõik inimlikud pingutused osutusid kasututeks, otsustas ta abi paluda Jumalalt. Talle meenus Barbora Senoji Zagarėst, kelle imedest ta juba noorpõlvest saadik oli kuulnud ja ta tahtis Barborat näha. Pärast seda mõtet tõotas ta: „Kui silmad kiiresti terveks saavad, siis külastan Barbora hauda ja viin täide oma antud tõotuse.“ Tal hakkas otsekohe parem, kuue nädala jooksul tuli nägemine tasapisi tagasi nagu kae oleks silmilt langenud. Ta sai täiesti terveks kõigi nende üllatuseks, kes teda tabanud õnnetusest teadlikud olid. Oma tõotuse viis ta täide. (Kanne nr 46).

12. 5. juuni 1870. Teodora Malonjenkaitė Viekšniai alevist Šiauliai maakonnast kannatas ebainimliku silmavalu käes. Neli aastat olid ta silmad peaaegu täielikult kaega kaetud. Ei kodused ega arstide antud rohud ei aidanud. Pärast tõotuse andmist hakkas valu üle minema, kae langes silmilt ja ta hakkas hästi nägema. (Kanne nr 54).

13. 6. juuni 1870. Rozalija Mickutėl Joniškėlise alevist Šiauliai maakonnast, valutasid silmad. Need olid nii paistes, et ta sai käia ainult teiste inimeste abiga. Nii kestis pool aastat. Pärast Barborale pühaliku tõotuse andmist hakkas tal otsekohe parem ja tai sai täiesti terveks. (Kanne nr 58).

14. 21. detsember 1872. Mõisnik Jonas Paulauskis Luokėst Šiauliai maakonnast tõi Barborale annetuseks pool rubla luterlase Bogomila Valantinaitė käest, kellel valutasid pikka aega silmad. Tõelises usus annetas ta õnnistatud Barborale ja sai varsti pärast seda terveks. (Kanne nr 71).

15. 26. juuni 1873. Viktorija Paragaitytėl Endriejavase alevist ja kogudusest Raseiniai maakonnast valutasid tugevalt silmad. Kolm aastat ravisid teda tohtrid, aga haigus ei kadunud. Ühel ööl nägi ta unes, et on Zagarė Barbora krüptis. Seal palus ta Jumalalt silmadele valgust. Barbora käskis haigel lähemale tulla ja tõmbas tal kätega üle silmade – nagu mingi kate oleks silmilt kukkunud. Pärast ärkamist tundis Viktorija end palju paremini, valu taandus ja silmanägemine muutus normaalseks. (Kanne nr 76).

16. 10. juuli 1873. Magdalena Lydienėl Raseiniai maakonnast Viešvėnai alevist ja kogudusest valutasid silmad umbes kuusteist aastat väga tugevalt. Mingid ravivahendid – ei kodused ega apteegist saadud – ei aidanud. Ta andis Zagarė Barborale tõotuse, aga oma lubadust ei täitnud. Seepärast ei toimunud paranemist tervelt kaks aastat. Siis pöördus ta jälle arstide poole ja terveks saades tunnistas üles, et sai tervise tagasi Jumalalt, õndsa Barbora eestkostel. (Kanne nr 77).

17. 30. juuni 1879. Uršulė Pilypaitė Raseiniai maakonnast Tauragė kihelkonna vaestemajast jäi 5-aastaselt pimedaks ja oli 14 aastat pime. Nii arstide määratud kui ka koduste rohtudega hoolikalt ravitud, aga ilma mingite tulemusteta. Varsti pärast õnnistatud Barborale pühaliku tõotuse andmist tundis end paremini, kuid unustas antud lubaduse. Jäi uuesti pimedaks. Siis tuli talle meelde, et ta oma lubadust täide ei viinud. Seepärast kiirustas ta kõige sügavamast usust haaratuna oma lubadust täitma. Neljandal päeval hakkas tal nii palju parem, et võttis ette reisi Zagarėsse ja sai seal aru, et on täiesti terveks saanud. (Kanne nr 79).

18. 18. mai 1875. Marijona Drazdauskienė Poola Kuningriigist Sintautai (?) kihelkonnast Seinai piiskopkonnast elas palju aastad justkui pimestatud silmadega. Naabritüdruku nõuandel pöördus abipalvega õnnistatud Barbora poole, lubades põlvili tema kirstule ühe ringi ümber teha. Kohe nägi ta valgust ja ei suutnud isegi oma silmi uskuda. Sellest päevast alates sai ta nägemise tagasi – kadus täielikult seitse aastat teda piinanud pimedus. (Kanne nr 82).

19. 19. august 1876. Mačikauskienė Žigaičiai kihelkonnast Pryšmančiai külast Raseiniai maakonnast jäi 12-aastaselt pimedaks. Tema silmad olid väga kahjustatud: haigus oli need silmakoobastest ülespoole lükanud. Proovis ravida nii rahvameditsiini vahendite kui ka arstide väljakirjutatud ravimitega, aga miski ei aidanud. Pärast tõotuse andmist õnnistatud Zagarė Barborale tundis otsekohe silmis kergendust ja hakkas hästi nägema. (Kanne nr 84).

20. 5. august 1883. Pranciška Skiparovoval Akmenė alevist valutasid 5 aastat ebainimlikult silmad. Arstid andsid nõu ühe silma välja opereerida ja sel viisil teist silma pimedaksjäämise eest kaitsta. Pranciška ei olnud sellega nõus. Siis ütles talle ema: „Sa ju näed, et ravivahendid enam kuidagi ei aita. Peab pöörduma Jumala poole imettegevate pühakute kaudu, uskudes kindlalt Jumala armu ja andma pühaliku tõotuse õnnistatud Barborale, kes on kiriku keldrisse maetud. Anna üks rubla missa jaoks ja mine jalgsi Senoji Žagarėsse.“ Nii tütar tegigi ja valu vaibus kahe nädalaga, ühte silma enam päästa ei õnnestunud, aga teine sai täielikult terveks. See juhtus peetripäeval, 29. juunil. (Kanne nr 87).

H60-H95. KÕRVA- JA NIBUJÄTKEHAIGUSED

1. 28. september 1923. a. Ona Sukaitė, Mateuše ja Ona tütar Draginiai külast Papilė kihelkonnast tuli Senoji Žagarėsse täitma Barborale antud tõotust ja tänama Issandat Jumalat kõrvahaigusest tervendamise eest. 27-aastane naine jutustas, et pool aastat ei kuulnud ta mitte midagi, aga arstid ütlesid, et ta ei saa enam kunagi kuulmist tagasi. Siis lõpetas ta ravimite tarvitamise. 1923. a ülestõusmispühade ajal andis tõotuse minna Barbora hauale ja seal palvetada. Ei märganudki, kuidas kõrvades kergem hakkas. Vähehaaval hakkas kuulmine paranema. (Kanne nr 91).

I00-I99. VERERINGEELUNDITE HAIGUSED

1. 30. juuli 1859. a. Barbora Urbanavičiūtė Tytuvėnai kihelkonna vaestemajast Raseiniai maakonnast oli viis aastat üleni haavandites, ei saanud voodist tõusta, haavandid olid luuni välja. Kui ta oli andnud tõotuse imetegudega kuulsaks saanud Barborale, hakkasid haavandid paranema ja kahe kuu pärast suutis ta juba voodist tõusta ja isegi kõndida. (Kanne nr 10).

2. 26. juuni 1860. a. Leonas Jonušasel Raseiniai maakonnast Patyrise külast Endriejavase kihelkonnast tekkis jalale paranematu haavand, mis tekitas väljakannatamatut valu. See kestis poolteist aastat. Andnud tõotuse õndsale Barborale, hakkas kohe paranema. Kuue nädalaga sai täiesti terveks. (Kanne nr 16).

3. 16. mai 1864. a. Agnietė Žukauskienė Stripiniai külast Ylakiai kihelkonnast Telšiai maakonnast kannatas kolm aastat jalgadele tekkinud haavandite tõttu. Andnud tõotuse, sai kohe terveks. (Kanne nr 31).

4. 6. juuli 1865. a. Antanina Suveikaitė Salaučiai (?) külast Židikai kihelkonnast Telšiai maakonnast oli kolm aastat kannatanud haavandites jalgade valusid, vaevalt suutis kõndida. Pärast tõotust Barborale hakkas kohe parem, valud kadusid, haavandid hakkasid paranema. (Kanne nr 37).

5. 15. juuni 1870. a. Ona Baškutėl Pabutkalnise külast Užventise kihelkonnast Šiauliai maakonnast tekkisid pärast marutõbise koera peale ehmumist kätele ja jalgadele väga valusad haavandid, mis süvenesid luuni välja. See kestis 10 aastat. Arstide määratud ravimid ja paljude pühapaikade külastamine ei andnud tulemusi. Kui annetas Barbora riietuse jaoks riidest kindad, tundis kohe valude nõrgenemist, haavandid hakkasid paranema, ja kuue kuuga sai täiesti terveks. (Kanne nr 59).

6. 14. mai 1873. a. Monika Klimavičiūtėl Varniai alevist olid peaaegu kaheksa aastat jalgadel ja kätel haavandid luuni välja. Keegi võõras, näinud tema haletsusväärset seisundit, soovitas tal imede poolest tuntud Žagarė Barborale tõotuse anda või annetuse teha. Soovituse järgi teinud, hakkas Monikal järjest parem, valud nõrgenesid kiiresti, haavandid hakkasid paranema, kuue kuuga paranesid kõik haavandid täiesti, jäid ainult armid. Üks jalg oli pisut kauem paistes, kuid ei valutanud. (Kanne nr 72).

7. 4. juuli 1874. a. Barbora Trinkienė (Rudikiai talust Papilė kihelkonnast Šiauliai maakonnast) jalg oli mitu aastat olnud haavandites. Arstid otsustasid, et ta haigus on ravimatu ja soovitasid jala amputeerida, sest mitte mingid ravimid ei aidanud. Annetanud Barborale, tundis naine 3 päeva pärast kurnava valu nõrgenemist ja haavandid hakkasid paranema. (Kanne nr 80).

8. 15. juuli 1923. a. Telšiai maakonnast saabusid Žagarėsse Michalina Paškevičienė ja tema ema Marcijona Martinkienė, et täita tõotused, mille olid andnud õndsale Barborale. Michalinat oli mõnda aega vaevanud kohutav haigus – jalgadele tekkisid suured haavandid luuni välja, valud olid kirjeldamatud. Käis arstide juures, kuid asjata. Saanud teada õndsast Barborast, andsid nad tõotuse tulla Senoji Žagarėsse. Palvetanud Barbora kirstu juures, hakkas jalgu puhta veega pesema. Haavandid hakkasid taanduma, valud nõrgenesid, vähehaaval sai jalg nii palju tugevamaks, et naine suutis ise käia. (Kanne nr 90).

9. 4. mai 1880. a. Ieva Bernotaitė Šilalė kihelkonnast Raseiniai maakonnast oli kaks aastat kannatanud ebainimlikke valusid kogu kehas, kaetud haavanditega, mis ei allunud mingile ravile ega arstide soovitustele. Kodused ravivahendid ja pühadeks peetud paikade külastamine ei aidanud midagi. Annetanud õndsale Barborale, kes on maetud Senoji Žagarė kiriku alla, hakkasid ta haavandid paranema, tervis taastuma. Kolme nädala pärast hakkas tegema kõiki vajalikke töid, tundmata vähimatki valu ega jõuetust. (Kanne nr 86).

K00-K93. SEEDEELUNDITE HAIGUSED

1. 15. mai 1856. a. Konstancija Pšialgovska Kalvarija alevist Telšiai maakonnast tuli Žagarėsse Barborale antud lubadust uuendama. Enne seda käis pihil ja valmistus südamest jutustama, kuidas oli mitu kuud kannatanud talumatuid krampe, ja kuidas tundis end palju paremini, kui oli õndsale Barborale tõotuse andnud. (Kanne nr 2).

2. 12. mai 1865. a. Domicėlė Toliušytė Karklėnai abikogudusest Pašilė kihelkonnast Raseiniai maakonnast Kaunase kubermangust oli kannatanud talumatut hambavalu. Andnud tõotuse, läks valu kohe üle. Kuid kui mõtles tõotuse täita teise isiku kaudu, mitte isiklikult, hakkasid hambad jälle valutama. Pärast täitis kahekordse tõotuse. (Kanne nr 34).

L00-L99. NAHA- JA NAHAALUSKOE HAIGUSED

1. 15. mai 1859. a. Agota Girdvainienė Kalvarija alevist Telšiai maakonnast kannatas noorusest peale trihhoomi all [väga raskelt pusas juuksed, le kaltūnas, ld plica polonica, trichoma, seda nähtust peeti nakkushaiguseks], näos olid vähikujulised punased plekid ja kontides kohutavad valud. Andnud tõotuse õndsale Barborale, hakkasid plekid näolt imelisel kombel kaduma, kondivalu nõrgenes. (Kanne nr 5).

2. 29. mai 1861. a. Barbora Banevičiūtėl Šiauliai maakonnast Kurtuvėnai kihelknnast Eigaliai külast oli pool aastat nägu ja kael paistes. Ravimid ei aidanud. Annetanud imetegude poolest kuulsale õndsale Barborale, paistetus alanes. Kui tahtis tõotuse täitmisest loobuda, tekkis jalale furunkul (koeranael). (Kanne nr 19).

3. Lesk Eufemija Stanevičienėl Telšiai maakonnast Seda kihelkonnast Jurgialaukise (?) külast tekkis näole paranematu paise. Arst otsustas, et selle tõttu ta sureb kindlasti. Andnud tõotuse imede poolest kuulsale õndsale Barborale, kes on maetud Senoji Žagarė kiriku alla, paise lõhkes ja haige tervenes. (Kanne nr 25).

4. 26. oktoober 1885. a. Aadlik Jonas Klemasel Vailabai külast Viduklė kihelkonnast Raseiniai maakonnast Kaunase kubermangust tekkis näole paise, mis vaevas teda lakkamatult terve aasta. Peaaegu kõik hambad kukkusid välja, ei aidanud ei arstirohud, ei nõuanded ega pühapaikade külastamine. Annetanud õndsale Barborale, hakkas end paremini tundma, mõne nädalaga sai täiesti terveks. (Kanne nr 88).

5. 23. jaanuar 1886. a. Barbora Kabelienė Baltrimai külast Ylakiai kogudusest Šačiai kihelkonnast Telšiai maakonnast sai väikelapsena sellise ehmatuse, et näkku tekkisid väga valusad punased plekid nagu pidalitõbi. Maakonna- ega sõjaväearstide ravimid ei aidanud, isegi haiguse nime ei tehtud kindlaks. Üks kerjus, kellel oli kunagi samasugune plekk näos olnud, jutustas talle, et oli annetanud Barborale Žagarėst [tema haual] kiriku all ja saanud terveks. Naine võttis nõuannet kuulda ja kolm nädalat pärast Barborale annetamist hakkas end paremini tundma ja sai täiesti terveks. (Kanne nr 89).

6. 18. september 1937. a. Senoji Žagarė kiriklas külas olnud Mikalina Urmonaitė Žagarėst jutustas, et alates 1914. a oli tal olnud mingi ninahaigus. Nina oli paistes, väga punane ja valutas tugevalt. Arsti juurde ei läinud. Haigusest väga kurnatud, tuli ta 1927. a Buivydžiai külast Žagarėsse apostel Peetruse pühale. Käinud pihil palvetas, kolmandal päeval sai terveks ja pole juba 10 aastat haige olnud. (Kanne nr 95).

M00-M99. LIHASLUUKONNA JA SIDEKOE HAIGUSED

1. 26. juuni 1860. a. Ona Petrauskienė Patyrise külast Endriejavase kihelkonnast Raseiniai maakonnast oli kakskümmend aastat kannatanud talumatuid jalavalusid. Pärast tõotuse andmist imedega kuulsaks saanud õndsale Barborale hakkas kohe parem, valu lakkas täiesti. (Kanne nr 15).

2. 28. mai 1861. a. Domicėlė Sulaitė Telšiai maakonnast Plungė alevist kannatas aastaid talumatu luuvalu käes. Kuigi tegi annetusi paljudes imetegude kohtades ja sai nõu arstidelt, ei aidanud miski. Andnud tõotuse imedega kuulsaks saanud õndsale Barborale Senoji Žagarė kiriku keldris, tundis peagi kergendust, valu lakkas, ja nelja nädalaga paranes täielikult. (Kanne nr 18).

3. 17. juuni 1861. a. Vincentas Jordanas Telšiai maakonnast Tirkšliai kihelkonnast Gedaičiai külast kannatas mitu aastat jalavalu all. Meditsiinist polnud abi. Andnud tõotuse imede poolest kuulsale Barborale, sai kohe terveks. (Kanne nr 22).

4. 29. juuni 1861. a. Barbora Vaseraitėl Telšiai maakonnast Seda kihelkonnast Paukise külast olid pool aastat jalad paistes ja valutasid talumatult. Pärast õndsale Barborale Senoji Žagarė kiriku keldris antud tõotust paranes kohe. (Kanne nr 23).

5. 26. mai 1862. a. Leonas Račkauskas Visdargiai külast Kuršėnai kihelkonnast Šiauliai maakonnast oli saanud songa ja võttis homöopaatilisi ravimeid vastava arsti soovitusel, kuid miski ei aidanud. Andnud tõotuse imedega kuulsaks saanud õndsale Barborale, sai kahe kuuga terveks. (Kanne nr 24).

6. 26. august 1862. a. Ieva Šaveskytė Raseiniai maakonnast Viduklė kihelkonnast oli viis aastat haige: jalad paistes, punaseid laike täis, samuti valutasid käed, valu levis pähe, hiljem kõigisse liigestesse ja kõõlustesse. Ravi ei andnud tulemusi. Andnud tõotuse imede poolest kuulsale õndsale Barborale, tundis kohe kergendust: valu leevenes, laigud kadusid, jalgade paistetus alanes. Kuue nädalaga sai peaaegu täiesti terveks ja jaksas käia viisteist miili, et tõotust täita. (Kanne nr 28).

7. 28. juuni 1865. a. Barbora Steponavičiūtė Gonplaukise külast Rietavase kihelkonnast Telšiai maakonnast kannatas ühe aasta jooksul tugevaid valusid kätes ja ja jalgades. Andnud tõotuse imede poolest kuulsale õndsale Barborale, hakkas tal kohe parem, valud leevenesid niivõrd, et ta sai varsti minna Žagarėsse tõotust täitma. (Kanne nr 36).

8. 1. veebruar 1868. a. Anastazija Lukšienė Šaukliai külast Mosėdise kihelkonnast Telšiai maakonnast kannatas kolm kuud talumatut valu vasakus jalas ja puusaliigeses. Valu oli nii piinav, et kaheksa nädalat ei saanud ta vasakule küljele heita. Keegi ütles talle, et Seda alevis on arst, kes edukalt ravib igasuguseid valusid ja vaevu. Ta läks kohe sinna. Ise ei suutnud isegi vankrisse istuda. Arst andis pulbreid sissevõtmiseks ja salvi valutavate kohtade määrimiseks. Pulbrite sissevõtmisel jäi ta väga nõrgaks – arvas, et ei pea vastu ja sureb enne koju jõudmist. Poeg, kes vankrit juhtis, palus emal anda tõotuse imede poolest kuulsale Barborale Žagarėst. Kui poeg ja ema seda olid teinud, hakkas haigel silmapilkselt parem. Sõi ära rõngassaia ja tundis end mõnevõrra paremini. Kui nad oma õuele sõitsid, tahtsid kodused haigele kargud tuua, nii nagu ära saates. Siis ta ütles: „Laske ma näitan ise, et suudan ilma teie abita vankrist maha tulla.“ Ja näitaski, aga öösel sai magada ükskõik kummal küljel. Tõeliselt imelisest tervenemisest jutustas ta ise, kui oli tulnud Žagarėsse antud tõotust täitma. (Kanne nr 40).

9. 24. september 1869. a. Barbora Vaičiūnaitytėt Girkalnise alevist ja kogudusest Raseiniai maakonnas vaevasid talumatud kõigi liigeste valud, miski ei aidanud. Siis andis ta tõotuse pühendada õndsale Barborale palveid. Järsku lakkas liigesevalu, kuid valu liikus pähe. Jäi nii haigeks, et ei suutnud tõotust täita. Seda kurtis ta oma sõbrannadele. Umbes nelja nädala pärast ilmus talle unes Barbora, pühakutest ümbritsetud, võttis ta pea oma käte vahele ja ütles: „Lihtsalt mine sinna, kuhu lubasid.“ Ärgates tundis, et ei pea ega liigesed ei valuta enam üldse. Täitis tõotuse, tundmata enam vähimatki valu. (Kanne nr 49).

10. 24. oktoober 1869. a. Anelė Vaitkevičiūtė, 42 aastane, Petrošiai talust Šiaulėnai kihelkonnast Šiauliai maakonnast oli paar aastat kannatanud mõlema käe ja sõrmede reuma all, ei saanud käsi ega sõrmi üldse sirutada. Küsis nõu arstidelt. Need rääkisid kõik sama juttu – et reuma vastu pole rohtu. Andnud tõotuse Barborale, hakkas kohe parem: sai sõrmi liigutada ja reumaatilised valud leevenesid vähehaaval. (Kanne nr 50).

11. 15. juuni 1870. a. Elena Čerbaitė Bambalai külast Užventise kihelkonnast Šiauliai maakonnast kannatas talumatuid valusid jalgades, seitse aastat ei suutnud kõndida. Võttis suurel hulgal arstide kirjutatud ravimeid. Selle asemel, et abi leida, läksid valud aina tugevamaks. Imede poolest kuulsate kohtade külastamine samuti ei aidanud. Annetanud Barborale paari sukki, tundis kohe kergendust. Valu jäi üle nädalaga, ta oli juba nii tugev, et suutis minna kirikusse, mis oli 10 versta kaugusel, ja lubatud annetuse ära viia. (Kanne nr 60).

12. 16. juuni 1870. a. Antanas Barkus Žiburiai külast Seda kihelkonnast Telšiai maakonnast oli kaks aastat kannatanud talumatut valu jalgades. Kodused rohud ega arstide soovitused ei andnud tulemusi. Ühel ööl ilmus talle unes Barbora ja küsis, kas ta tahab terve olla. Siis võttis sokid jalast ja pani need mehele jalga. Lõpuks ütles: „Tule Žagarėsse, too mu sokid ära.“ Ärgates ei tundnud enam mingit valu, oli täiesti terveks saanud. Tuli Žagarėsse, tänas Jumalat, et sai terveks õndsa Barbora eestkostel. (Kanne nr 61).

13. 5. juuni 1871. a. Ona Urbonienė Kalvarija alevist kannatas ebainimlikke jalavalusid. Kuus kuud võttis rohtusid, mis ei aidanud. Annetanud õndsale Barborale, läksid valud kohe üle, naine sai terveks. (Kanne nr 64).

14. 3. juuni 1873. a. Liudgarda Butkevičiūtėl Tičinai külast Seda kihelkonnast Telšiai maakonnast valutasid ebainimlikult pea ja kondid, nina paistetas. See kestis kaks aastat. Ravimid ei mõjunud. Kellegi nõuandel pöördus õndsa Barbora poole, andes lubaduse tema hauale minna, kui peagi terveks saab. Sellest hetkest peale tundis valusid leevenevat ja sai lõpuks terveks. (Kanne nr 74).

15. 3. juuni 1929. a. Ona Jonaitytė (20 a) Rozalimase alevist oli lapsest saati haige: ei valitsenud jäsemeid, kuni 5-aastaseks saamiseni ei hakanud käima. Vannitamise protseduurid mõjusid pisut turgutavalt, kuid oli nii nõrk, et kukkus tihti, kui vähegi liikuda üritas. Andnud tõotuse õndsale Barborale, sai palju tugevamaks, niivõrd, et Rozalimasest läks jalgsi 1,5 päevaga Žagarėsse. (Kanne nr 94).

N00-N99. KUSE-SUGUELUNDITE HAIGUSED

1. 29. juuni 1869. a. Elžbieta Stumbrienė (Auksūdise külast Laižuva kihelkonnast Šiauliai maakonnast) tütar Ona oli aasta otsa haige, kannatas talumatuid valusid sisikonnas, nagu oleks tiisikus õhupuudusega, vahel esines kusepeetus. Ravimid ei aidanud, ei teatud enam, mida teha. Siis tuli pähe mõte anda tõotus imetegude poolest kuulsale õndsale Barborale Senoji Žagarėst. Pärast selle tegemist tundis haige kohe kergendust, sisikonnast tuli välja kivi, mis oli haiguse põhjuseks. (Kanne nr 45).

O00-O99. RASEDUS, SÜNNITUS JA SÜNNITUSJÄRGNE PERIOOD

1. 16. august 1859. a. Petronėlė Venckienė Gečaičiai külast Kalvarija kihelkonnast Telšiai maakonnast oli pärast rasket sünnitust lootusetult haige. Pärast tõotust imetegude poolest kuulsale õndsale Barborale tundis kohe kergendust ja hakkas paranema. (Kanne nr 11).

Q00-Q99. KAASASÜNDINUD VÄÄRARENDID, DEFORMATSIOONID JA KROMOSOOMIANOMAALIAD

1. 2. mai 1853. a. Aadlik Liudvikas Moscickise naine Ona Maldeniai mõisast Tryškiai kihelkonnast Šiauliai maakonnast jutustas, et naise haigus oli meditsiiniliselt ravimatu: kannatas rohkem kui aasta, võttis mitmesuguseid ravimeid ilma mingi tulemuseta. Andis õndsale Barborale tõotuse ja tundis kohe kergendust, sai täiesti terveks. (Kanne nr 1).

2. 19. jaanuar 1871. a. Marijona Goštautaitė (Šimuliai külast Kuliai kihelkonnast Telšiai maakonnast) õetütar Bronytė oli sünnist saati väga kidur, pea üleni muhklik, kogu aeg valutasid kohutavalt jalad. See kestis umbes 4 aastat. Ei kodused rohud ega arstide ravi ei andnud vähimatki lootust. Kui oli antud tõotus Barborale, tundis Bronytė kohe imelist kergendust, valud lakkasid, tüdruk hakkas paranema ja sai peagi täiesti terveks. Antud tõotust täitma tuli Žagarėsse tädi koos Bronytėga, et palvetada kiriku keldris Barbora säilmete juures ja kuulata missat samas kirikus, tänades Jumalat osakssaanud tervise eest Barbora eestkostel. (Kanne nr 62).

3. 27. oktoober 1871. a. Janis Brinkis, lätlane Alkiškiai külast Akmenė kihelkonnast Šiauliai maakonnast kasvatas 2-aastast poega Augustinast, kes põdes peaaegu hällist peale. Ei ravimtaimed ega arstide nõu ei aidanud. Elades Žemaitijas katoliiklaste seas, kuulis imettegevast õndsast Barboras Žagarės. Andis tõotuse annetada rubla, kindlalt uskudes, et poeg saab terveks. Nii ka sündis. Poisikesel hakkas kohe parem ja sai täiesti terveks. (Kanne nr 67).

4. 20. juuni 1874. a. Petronėlė Kazlauskaitė Pašatrija külast Luokė kihelkonnast Telšiai maakonnast ei olnud kolmeaastaselt veel käima hakanud. Kui oli annetatud õndsale Žagarė Barborale, hakkas nelja päeva pärast käima. (Kanne nr 78).

5. 5. juuni 1871. a. Ona Labžentienė Kalvarija alevist Telšiai maakonnast põdes pool aastat vesitõbe. Ei valitsenud oma liikmeid, oli nõrkusest poolsurnud. Keegi andis nõu haigele õndsa Barbora lint ümber siduda. Kui see sai tehtud, hakkas tõbi kohe taanduma, jalavalu lakkas, naine sai terveks. (Kanne nr 63).

S00-S98. VIGASTUSED, MÜRGISTUSED JA TEATAVAD MUUD VÄLISPÕHJUSTE TOIME TAGAJÄRJED

1. 25. aprill 1925. a. Barbora Milevičienė Purviai külast, mis kuulub Papilė kihelkonda, jutustas Senoji Žagarė kiriklas, et tema õe viieteistaastane poeg Jonas Lastauskas Akmenėst sai 1894. a Senoji Žagarės kuuli rindu. Ta viidi Jonišksse arsti juurde, kes otsustasid, et noorukil on elada veel vaid kolm tundi. Kuulnud neid sõnu, hakkas Jonas paluma Barbora eestkostet. Olles väga nõrk, jäi kohe magama. Hommikul ärgates tundis end hästi: haav ei valutanud, kuul, mis jäi kehasse, ei teinud üldse valu. Arstid lubasid ta kohe koju. Kuul jäi sinna, kuhu oli tunginud, kuid mingit ohtu elule ei tekitanud. (Kanne nr 92).

Z00-Z99. TERVISESEISUNDIT MÕJUSTAVAD TEGURID

1. 12. mai 1865. a. Kotryna Toliušytė Pašilė kihelkonnast Karklėnai abikogudusest Raseiniai maakonnast tundis kaks aastat tugevat valu rindades ja suurt nõrkust kuni minestuseni, nõrkuse tõttu ei suutnud käia. Pärast tõotust õndsale Barborale hakkas tal parem. (Kanne nr 33).

2. 22. september 1869. a. Domicėlė, Jonas Paulauskise naine Plungė kogudusest Telšiai maakonnast kannatas seitse aastat nõrkuse all: vahel tõusis järsku palavik, mille järel oli kirjeldamatult nõrk. Järgis arstide nõuandeid, raha säästmata, kuid kergem ei hakanud. Käis paljudes imede poolest kuulsates kohtades. Lõpuks pöördus õndsa Barbora poole. Pärast seda kadus nõrkus varsti täielikult. Seda tunnistas ta, kui oli tulnud täitma antud tõotust: tellida missa ja palvetada Barbora haual. (Kanne nr 48).

3. 6. juuni 1871. a. Domicelė Urbonienėl Paburgė külast Alsėdžiai kihelkonnast Telšiai maakonnast hakkas pärast suurt ehmatust hirmsasti pea valutama, minestuse ja iivelduseni. Kulutas arstide peale 7 hõberubla, kuid tervis ei paranenud. Annetanud õndsale Barborale, tundis end kohe paremini ja lõpuks sai täiesti terveks. (Kanne nr 65).

4. 16. juuni 1872. a. Barbora Kontrimaitė Raseiniai maakonnast Rietavase kihelkonnast Lozoriai külast kannatas kaheksa aastat keha kuivetumise ja suure nõrkuse all. Võttis kaua aega arstide kirjutatud ravimeid, samuti koduseid rohtusid, miski ei aidanud. Käis paikades, mis öeldavasti olid imettegevad, kuid tervis ei paranenud. Andnud tõotuse imetegude poolest kuulsale Barborale, tundis end kohe tervemana ja paranes täiesti. (Kanne nr 69).

5. 28. juuni 1872. a. Antanina Šaltanienė Sodalė külast Kražiai kihelkonnast Raseiniai maakonnast, oli 3 aastat haige. Ei saanud voodist välja, kannatas tugevaid valusid kogu kehas. Haigus süvenes, mingid ravimid ei aidanud. Ühel ööl kuulis unes häält: „Mine Žagarėsse õndsa Barbora juurde ja saad terveks.“ Unenägu uskudes andis tõotuse seda kohta külastada. Valud hakkasid leevenema, peagi tuli ta Žagarėsse tõotust täitma. (Kanne nr 70).

6. 25. aprill 1925. a. Ona Pračkienė, kes elas Inglismaal, jõi raskelt haigeks. 1924. aastal enne jõule soovitasid arstid operatsiooni. Vastasel juhul ta ei jää elama. Kuna operatsioon pidi olema keeruline, keeldus naine sellest. Ona ema andis tõotuse õndsale Barborale. Ka tütar andis tõotuse Barborale ja ema tänas Jumalat, et tütar on terve, sai hakkama ilma operatsioonita. Mõlemad tänasid Barborat tema vägeva eestkoste eest Issanda Jumala juures. (Kanne nr 93).

ELUJUHTUMID

1. 18. oktoober 1867. a. Aleksandra Choževska, lesknaine Raseiniai maakonnast Kražiai kogudusest, täites arsti kohustusi, langes kahe röövli ohvriks, kellele andis kõik, mis kaasas oli, et oma elu päästa: raha ja kuldsõrmuse. See ohver ei aidanud, röövlid tahtsid teda tappa. Üks haaras kaelast, teine otsis nööri. Sel kohutaval hetkel suutis naine anda tõotuse Barborale. Röövel justnagu kangestus silmapilkselt – üks käsi libises kaela ümbert ära, teisega hoidis veel ohvri mantlist kinni, aga mitte tugevasti. Saanud jõudu imetegija Barbora lootusest, vingerdas naine mantlist välja, pääses röövli käest, jättes talle selle rõivatüki, ja peitis end pimedas öös paksu metsatihnikusse.

Tohtri õnnetu juhtum

Oma töölt ta tuli, kõndis läbi metsasalu

mitte ennemuistsel aal, just selsamal suvel.

Õhtu jõuab, päev veereb,

on pime, juba sünge öö.

Nii ta ise mõtles siis.

Mõtted sama sünged peas,

kui kuri röövel kõrist krabas tal.

Vaevu jõudis hüüda „Jeesus! Maarja!“

Katsus päästa oma elu,

andes kõik kulla-hõbeda mis kaasas tal –

ei piisa sest, talt elu võtta tahavad.

Üks möirgab: „Anna nööri! Poome ära!“

– Püha neitsi Barbora, imetegijanna,

kõiki aitad, avita nüüd lesknaistki, –

jõudis vaevu lausuda ta püha nime,

Kohe tundis, ahned käed ei enam hoia.

Saanud püha märgi taevase,

Pääses mõrtsukate küüsist haavata.

Halastaja Jumal, tänu olgu Sulle,

et Sinu tahtel ohust pääsesin.

Pühim Kolmainus imeliselt appi tuli,

Ja mina tõotan sellest kuulutada

nüüd ja ikka alati ja igavesti

igal päeval kuni silmad sulen.

(Kanne nr 39).

2. 14. detsember 1940. a. Senoji Žagarė kiriklasse saabus õde Marija Scholastika Kaunasest (Puhtaima Neitsi Maarja Südame Tütarde kongregatsioonist) ja teatas, et nende kloostris Kaunases oli 21-aastane õde Teresė. Ta valmistus andma igavesi nunnatõotusi. Enne seda osales 8-päevasel rekollektsioonil, mis lõppes 8. detsembril kell 2 pärast lõunat. Teresė, kes oli hommikul andnud igavesed tõotused, tahtis minna kirikusse adoratsioonile, kuid ülemõe käsul pidi voodisse heitma, sest oli haige, ja suri samal õhtul umbes kell pool seitse. Ööl vastu 9. detsembrit ilmus Teresė ülemõele unes. See küsis: „Keda meil paluda meie Leedumaa eest?“ – Teresė vastas: „Teil on oma püha Barbora Žagarėst, teda paluge." Ärgates ei mäletanud ülemõde ei nime ega kohanime, kuna ei olnud kunagi kuulnud Žagarė Barborast. Hulk aega ei rääkinud kellelegi sellest unenäost. 9. detsembril tuli ülemõel alateadvusest meelde, et nimi oli Barbora. Seda kinnitas hiljem ka isa Kudirka, preester, kes teadis õndsat Žagarė Barborat. Sellest juhtumist teatama ja palvetama Žagarės saatis mind meie ülemõde. Üles kirjutanud preester K. Gedvila. (Kanne nr 97).

 

III OSA

jumala armu juhtumid,

tunnistused pärast 1940. aastaid[2]

 

F00-F99. PsÜÜHIKA- JA KÄITUMISHÄIRED

1. Stasė Daunoraitė-Grinienė (s 14.11.1956) 1956-11-14

Minu sõbranna Rūta oli lesk. Kasvatas poeg Laurynast. Pojaga suhtlemine ja tema kasvatamine oli väga raske. Laurynas üritas tervelt 3 korda ennast ära mürgitada. Just siis oli isa Vytautas Grigaravičiuse pensionile saatmine, tema viimane missa. Läksime koos mehega sõbranna juurest läbi. Leidsime, et gaas oli lahti keeratud. Laurynas oli juba teadvusetu. Koos mehega kandsime Laurynase toast välja. Ta oli vaid 14-aastane. Sel päeval avati Barbora hauakamber. Palusin Barborat, et aitaks Laurynasel ta sisemine loomus korda seada, leida elus tee. Lausa nutsin põlvitades, nii tungivalt palvetasin. Laurynas, vähehaaval küll, kuid hakkas märgatavalt muutuma. Lõpetas Šiauliais ühe kõrgkooli, siis teise. Mulle on Jumal alati tundunud nii suur, aga mina ise, liiga väike, et tema poole otse pöörduda. Barbora oli mulle nagu nähtamatu, kuid alati lähedal olev õde. Tunnetasin tema kaitset. Usk Jumalasse käis esiteks Barbora kaudu.

Žagarė, 11.08.2006

2. Liucija Domicelė Ginkutė (s 02.01.1935)

Elan Skaistgiryses alates 1966. aastast. Olin peres kuues laps. Isa oli haiglane: hobune perutas, lõi käeluu pooleks. Sellepärast ei olnud kellelgi aega mul kogu aeg silma peal hoida, lakkamatult hoolitseda. Väiksest peale pidin hanekarjas käima. Kord ajasime varssu karjamaale. Tookord ehmusin varsa peale niivõrd, et ei läinud koju tagasi. Olin kuueaastane. Ehmatusest jäin haigeks: puusale lõi roos. Pärast laienes näole. Silmad kissis, huuled paksud, nagu paistes. Nägu oli lausa õudne. Peitsin end kodus, et naabrid ei näeks. Kui olin umbes 14-aastane, kuulsin naabrinaist rääkivat, et Žagarės on imede poolest kuulus Barbora. Kuna sõda oli läbi, asusin ma ühel ilusal päeval kellelegi ütlemata Žagarė poole teele. Küsisin inimestelt, kus leian Barbora. Väga kaua palvetasin krüptis, paludes Barborat mu nägu terveks teha. Paluda, et jalg paraneks, see mõte ei tulnud pähegi. Näo välimus oli mulle kõige tähtsam maailmas. Uskuge või mitte – kuu aja pärast oli nägu juba normaalne: silmad suured, huuled normaalsed, ei mingit paistetust. Olin Barborale lõpmata tänulik. Isa oli juba surnud, tema minu rõõmu enam ei näinud.

Žagarė, 11.08.2006

H00-H59. SILMA- JA SILMAMANUSTE HAIGUSED

  1. Valentina Adomaitytė-Janutienė (s 12.02.1932)

Stanislova Jonutytė jutustas, et Žagarės elas pime poisike. Arstid ei suutnud ta silmi ravida. Poisi päästis eluks ajaks pimedaks jäämisest tema ema palve Barbora poole. Ime toimus vist 1927. a. Siis ema müüs lehma maha ja annetas raha tänuks poja imelise tervenemise eest kirikule.

Enne eksameid ja 1. septembrit käisid koolilapsed mitu korda ümber Barbora kirstu kiriku keldris, mille põrand oli tellistega sillutatud. Nii õpetajad kui ka õpilased käisid Barbora kirstu juures ja kõik lugesid tõsiselt pühendunult palveid.

2. Preester Jordanas Urbonas (s 24.09.1959)

Žagarė elanikud jutustasid pimeda naise tervenemisest (Usoniai külast Raseiniai rajoonist). See jutustus on Smetona ajast.

3. Emilija Vasiliauskaitė-Žemeckienė (s 26.10.1920)

Ema jutustas, et üks vanake Žagarėst oli pime ja ei saanud enam käia. Ta palvetas püha Barbora juures. Hakkas nägema ja käima ilma igasuguste operatsioonideta. Kõik ütlesid siis, et ime. Oli vist 1936. aasta.

Žagarė, 06.08.2006

L00-L99. NAHA- JA NAHAALUSKOE HAIGUSED

  1. Liudvina Kigaitė-Baltulienė (s 05.03.1925)

Õel oli näo peal suur laik. Kui palju ta käis arstide vahet, kui palju ravimeid võttis! Miski ei aidanud. Ema soovitas palvetada Barbora poole. Tütar tegigi nii. Isegi ei tundnud, kui laik kadus. See pidi olema enne sõda.

Žagarė, 10.08.2006

O00-O99. RASEDUS, SÜNNITUS JA SÜNNITUSJÄRGNE PERIOOD

  • Stasė Daunoraitė-Grinienė (s 14.11.1956)

Mu ema oli rase, kui tal tekkis emakas kasvaja. Rasedus ja emakavähk koos. Tuli valida – opereerida või laps ilmale kanda, kasvajat puutumata. Olin viieaastane. Mäletan, kuidas ema palvetas Barbora kirstu juures ja nuttis hirmsasti. Operatsioonist keeldus. 1962. aastal sünnitas ilusasti õe Vida. Kasvaja kadus iseenesest.

Žagarė, 11.08.2006

S00-S98. VIGASTUSED, MÜRGISTUSED JA TEATAVAD MUUD VÄLISPÕHJUSTE TOIME TAGAJÄRJED

  1. Juozas Adomaitis (s 07.06.1928)

Mul kukkus reie peale traktori järelhaagise porte. Luu oli paljas. Olin ravil Joniškise haigla kirurgiaosakonnas. Kirurg Bendikas (siiamaani töötab Joniškise haiglas) ütles ausalt, et ei tea, mida teha, kuidas ravida. Soovitas jala amputeerida. Lugesin palveid ja palvetasin Barbora poole. Õde Jasaitienė Žiūrai külast ravitses jalga ravimtaimedega, pani neid haavale. Aastaga sai jalg terveks. Tänades Barborat palve ja annetusega, käisin kiriku keldris, vaatasin veel korra kirstu, paistis, et sepatöö.

Žagarė, 06.08.2006

Z00-Z99. TERVISESEISUNDIT MÕJUSTAVAD TEGURID

  • Aleksandra Vingenskaitė (s 04.10.1914)

Nõukogude ajal, kui ateistlik ideoloogia oli kindlalt paigas, toimus selline sündmus, mis ei unune. Barbora hauale tuli kaks venda ja õde. Nad palvetasid kirikus, paludes õnnistust. Kohtunud kogudusepreestriga, rääkisid talle oma loo: õde põeb ravimatut haigust; temaga samas palatis olnud naine oli talle öelnud: „Kui sõidate Žagarėsse Barbora juurde, saaksite täitsa terveks.“ Siis õde mõtles: „Kui saaksin ribakesegi selle Barbora riietest, saaksin kindlasti terveks.“ Usk Barbora väesse aitas. Terveks saanud õde sõitis koos vendadega Žagarėsse Barborat tänama. Sel ajal oli Žagarės kogudusepreestriks Povilaitis, sündinud 1902. aastal. Rääkis kõigest, mida oli kuulnud neilt külastajatelt, oma jutluses kogudusele. Nõukogude võimukandjad muutusid rahutuks. Aga selle neiu vennad olid suured ninad parteis, summutasid ära nii uudise õe imelisest tervenemisest kui ka selle ideoloogilise vastuhaku.

Žagarė, 06.08.2006

A00-B99. TEATAVAD NAKKUS- JA PARASIITHAIGUSED

  1. Sofija Lažinskaitė, õpetaja (preester Petras Lažinskase õde)

Oli 1942. aasta. Ma olin kaheksateist ja mul opereeriti angiini. Peale operatsiooni sain ainult natuke suud lahti teha, toidu närimine oli raske. Umbes kahe kuu pärast hakkas valutama kuskil vasaku kõrva juures, täpsemalt alumise lõualuu nurga kohal. Näole kerkis paise. Kuna see ei kadunud kahe nädalaga, pandi mind Kaunase haiglasse. Arstid diagnoosisid eriti haruldase, aeglase kuluga mädase infektsioonhaiguse – aktinomükoosi. Antibiootikumiravi ei aidanud. Pärast röntgenit valutasid kõvasti kael ja nägu, vasakul näopoolel kerkisid paised üksteise järel. Need avati, pandi dreenid mäda välja laskmiseks ja nii muudkui jätkus… Ei saanud öösiti magada, nii kõndisin mööda koridori, roosipärg käes. Palvetasin imettegeva Lourdes’i Jumalaema poole, paludes tervist. Pöördusin palves kõigi pühakute poole, kelle nimed meelde tulid. Umbes kahe kuu pärast kirjutati mind haiglast välja, terveks saamata (selle haruldase haiguse põhjust pole arstiteadus välja selgitanud, sellepärast pole võimalik ka tõhusat ravi leida). Minu eest hoolitses mu vend, preester Petras, kes töötas Kaunases. Punase Risti haiglas opereeriti veel korra, teine professor juba. Peale narkoosi ei ärganud ma hulk aega. Tervemaks ei saanud. Jälle kirjutati haiglast haigena välja. Vend Petrasele ütles arst: „Välismaal ehk saaks ravida, meil ei ole selliseid võimalusi,“ aga vend Vytautasele ütles selgelt välja: „Võtke õde enda juurde, ta haigus on ravimatu.“ Läksin elama vend Petrase, preestri juurde. Mind põetas ema. Haigus levis, rindkere nahk oli lillakaspunane, lisandus kõrvapõletik. Arstid kinnitasid veel kord minu seisundi lootusetust. Kirjutasid ainult rivanooli haavade loputamiseks. Lamasin, käia ei suutnud. Mind tuli vaatama vend Romualdas, kes elas Siesikai alevi lähedal. Muretsedes jutustas oma headele tuttavatele Kaunases minu lootusetust olukorrast. Tuli välja, et need inimesed olid nii mõistvad kui ka halastavad – nad andsid vennale Žagarė Barbora reliikvia. Selle tõi kohale Romualdas, kuid olles väga tundeline ja tahtmata pisaraid näidata, andis emale, et see mulle edasi annaks. Ema jutustas Žagarė Barborast. Kõigis tekkis lootus. Et sellest haigusest lahti saada, oli vaja korrata: „Au olgu Jumalale kõrges! Au olgu Žagarė Barborale, kelle eestkostel Jumala ees võeti meid kuulda, kelle vahendusel sain tervendatud!“ Ühes meditsiiniraamatus lugesin aktinomükoosi kohta vaat mida: „Võib toimuda ajutine paranemine, kuid mõne aasta pärast haigus kordub ja lõppeb surmaga.“ Jumal olgu tänatud, on mööda läinud 44 aastat, aga ma olen veel elus.

Liudijimas užrašytas 1986 m. kovo 7 d.

elujuhtumid

  1. Paulius Guga (1873–1971)

Žemaidid on ammustest aegadest austanud Barborat kui pühakut ja käinud hulgaviisi tema haual palvetamas. Piiskop M. Valančius kandis hoolt, et Rooma ise uuriks Barbora nimega seostatavaid imetegusid ja et paavst kanoniseeriks ta, s.t kuulutaks ta pühakuks. Sellele protsessile oli takistuseks 1863. a ülestõus, mille mahasurumise järel tsaarivalitsus, lisaks kõigile muudele karistustele mässu tõstnud rahvale, hakkas veel rohkem tegema takistusi Žagarė Barbora austamisele. 1886. a tuli käsk kinni müürida kiriku keldri uks, kus puhkasid tema säilmed. Kuid unustati aknad, mis olid raudtrellidega kindlustatud. Need jäid inimestele ligipääsetavaks. Nende juurde palvetama kogunes palju usklikke. 1889. a kästi ka aknad kinni müürida. Joniškise pristav [politseiülem] vaatas üle, kuid müürseppade meeskond seda korraldust täitis. See oli just Žagarė kirikupüha ajal. Inimesed olid pahased, mõned nutsid. Hoolimata Barbora eraldamisest inimestest ja teistest takistustest, kogunesid palverändurid mitte ainult Žemaitijast, vaid ka Aukštaitijast, Dzūkijast ja teistest Leedu ning ka Läti paikadest kinnimüüritud keldriukse ja akende juurde oma hädadest Barborale rääkima, tema eestkostet paluma või siiras palves tänama osakssaanud Jumala armu eest. Siin oli lootus, mis andis jõudu haigete ihudele ja tervete hingedele. Hulk inimesi võib selgesti kinnitada, et Barbora appikutsumine andis tulemusi. Üks sellistest näidetest oli minu vanema õe Irena Radzivonienė kohutav õnnetus ja selle imeline lõpp. Irena elas Pasvalyse rajoonis Vaškai kirikukihelkonnas Zvanagalase talus. 1909. a keset tööpäeva röövis keegi ära tema pooleaastase pojakese, minu ristipoja. Mitu päeva otsiti igalt poolt; omal käel ja politsei abiga. Ei mineid tulemusi. Ema oli kogu selle aja lausa arust ära, nuttis nagu meeletu. Jäi südamevalust ja nutmisest täitsa nõrgaks. Näinud, et otsingud on lootusetud, läks ta üksi sada kilomeetrit jala Žagarėsse Barbora abi paluma. Naasis umbes nädala pärast, õnnelik, poeg süles. Žagarėsse läks otseteed – läbi Žeimelise, Kriukai, Joniškise ir Skaistgirise. Irena palvetas südamest, nuttes esitas oma palve, ja hakkas koju tagasi tulema. Aga tagasiteel millegipärast keeras Žeimelisest Linkuva peale, pikendades teekonda veel 20 kilomeetri võrra. Ja just Linkuvas kuulis ta inimesi rääkivat ühest naisest, kes olla sünnitanud väga suure, nagu mitmekuuse poisslapse… Õde tormas kohe sinna tallu, ja näinud seda last, tundis ära oma poja. Muidugi, see Linkuva naine ei tahtnud last heaga ära anda, tuli politsei appi paluda. Irena kandis imelisel kombel taasleitud lapsukest Linkuvast Vaškaini (20 kilomeetrit) kätel nagu oleks ta sulgkerge. Väsimust poleks nagu olnudki, kuigi selle otsimise ajal oli ta nädalaga maha käinud üle 200 kilomeetri.“

Seda tunnistas 1964. a kirjalikult Irena Radzivonienė vend Paulius Guga (1893–1971) ja 15.03.2005 viimase tütar Apolonija Barbora Gugaitė-Nistelienė.

jUMALA TEENIJA Žagarė BarborA EESTKOSTEL  jUMALALT SAADUD ARMUTEGUDEST PALUME TEATADA AADRESSIL:

DTBŽbb

Šiaulių vyskupijos kurija

Tilžės g. 186

LT-76294 Šiauliai

Leedu

Tel.: +370 41 521110

Faks: +370 41 521114

Email:

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Täname Teid ja palume, et märgitud aadressil tunnistusi saates lisaksite ka oma täpsed kontaktandmed.

MÄRKUS

Jumala teenija Žagarė Barbora elu kohta uute andmete saamise korral tehakse käesolevas tekstis täiendusi.

VIITED

Jumala teenija Žagarė Barbora kohta olev informatsioon internetis:

http://www.barbora-zagariete.lt/

http://angelorum.lt/

http://siauliuvyskupija.lt/apie-vyskupija-2/iskilios-asmenybes/

 

 

MAAKAARDID

  LEEDU KAART, ŽAGARĖ

 EE1

 

BALTI RIIKIDE KAART

 

 EE2

 

† Eugenijus Bartulis,

Šiauliai piiskop,

Jumala teenija Žagarė Barbora õndsakskuulutamise erikohus (DTBŽbb).

 

25. mail Issanda aastal 2016, Jumala teenija Žagarė Barbora mälestuspäeval Šiauliai piiskopkonnas

Šiauliai (Leedu)

 

Tõlkis Keele- ja kommunikatsioonikeskus UAB Mažas pasaulis

 

 


[1] Alustatud piiskop Valančiuse ajal, raamatut on kirjutatud aastail 1860–1940. Rohkem infor selle allika kohta leitate J. Borutos, I. Katilienės, A. Katiliaus artiklites, in: Leedu katoliiklaste teaduste akadeemia aastakiri, Vilnius, 2000, t. 16, lk 443–453. Tunnistusi annavad tavalisetl imesid kogenud isikud, kes on registreerimisraamatusse kantud tavaliselt usaldusväärsete tunnistajatena, kelle hulgas on ka konkreetseid preestreid. Juhtumite laiemad kirjeldused on ülalmaitinud alikas.

[2] Alguses on toodud tunnistused, mis on kogutud aastail 2006–2008 läbi viidud välitööde käigus. Iga juhtumi lõpus on märgitud kohanimi (Žagarė) ja juhtumi registreerimise kuupäev. Kõik need juhtumid kirjutas üles dotsent Rasa Račiūnaitė-Paužuolienė. Lõpuks on toodud kaks isiklikku tunnistust, S. Lažinskaitėlt ja P. Gugalt, vastavalt märkustes toodud allikatele. 

Go to top